Roosa kampsuni päev

Sügise saabudes on elu kiiremaks läinud. Ühtlasi tundub elu järjest kiirem ka vananedes. Minu pidulik vananemine toimubki sügise alguses ehk suve lõpus, nõnda ka seekord. Septembri alguses lisandus minu turjale üks värvikirev aasta. Öeldakse, et mida vanem eit seda roosam kleit. Mina pole roosat kunagi armastanud, roosa mind see eest küll. Nimelt jõudis minu juurde tagasi emme poolt minule heegeldatud kampsun, mis varsti minu nooremale tütrele paras.
Eks ta on pisut päevi näinud aga usun, et need olid suurepärased päevad, minu ja teiste suguvõsa rõõmsate tirtsude seljas.
Pärast roosa kampsuniga taaskohtumist on minu garderoobi hakanud hiilima muidki roosasi esemeid. Isegi isetegijate projekti

raames otsustas üks lahjaroosa lõng end asjasse segada aga hetkel ootab ta, et ma temale lisa hangiksin.
Loomulikult ei saa üle ega ümber ka sellest, et Tallinnas on käimas disainiöö mille raames nii mõndagi huvitavat käimas. Mina käisin oma ex pinginaabri näituse avamisel ja piduliku sündmuse puhul vormistasin oma puitdetailid prossiks ja kõrvarõngasteks.

Tegemised koos meestega

Taaskord on lõppenud üks tore isetegijate projekt
Vanaisa koos pojaga tegi poja tuppa voodi. Mina tegin poja tuppa kardinad. Voodi tegi valmis vanaisa, poja puuris voodi põhja "peeruaugud".
Poja ja issiga kolme peale tegime tahvli. Kala valis poja välja oma toa tapeedilt, mina tegin selle järgišablooni ja issi lõikas kala välja. Poja kruntis ja värvis. Tulemusega jäime rahule.

Tänud projekti vedajatele.

Maasikad ja lepatriinu

Minu elu parimad maasikad on ikka mälestuste maasikad. Varahommikul vanaema sauna juurest metsast korjatud, seni kuni vanaema pannkooke tegi või kitse lüpsis. Pärast söödi neid koogi või piimaga. Metsmaasikate juures on lõhn isegi parem kui maitse.
Minul on sellel aastal esimesed maasikad oma päris uues kodus söödud, küll kreekas valminud aga ikkagi head. Oma uue kodu esimese maasikapeenra tegin ka. Selle aasta esimese kodumaasikad leidsin punetamas aga hoopis oma ema kasvuhoones. Ja kuna liitusin isetegijate projektiga
siis olen teinud ühe maasika ja ühe lepatriinu ka.
Valmis pudipõll. Kuna punaste mummudega riiet oli pisut järele jäänud muudest tegemistest sai mummust maasikas

ja lepatriinu ka.

Kuna tütarlapsed on tehtud suhkrust ja jahust ja maasikavahust, siis näitan siinkohal ka tütrele õmmeldud kleiti ja mütsikest.

Remontiline seriaal osa 2

Nüüd on nii, et elame juba kuu aega omas kodus ja tegemist on väga palju. Tasapisi pakime asju lahti ja kohendame olemist mõnusamaks. Paljud minu hirmud, näiteks, et 60 liitrise boileriga jääb keegi seebisena külma vee alla, on osutunud asjatuks. Mõnel päeval jookseb küll juhe kokku, sest ei tea kust töödega pihta hakata. Pealegi pean alati arvestama sellega, et pesamuna nõudlik hääl sunnib kõik pooleli jätma. Aga kui saabub õhtu on ülimõnus perega koos õhtust süüa ja hiljem televiisorit vaadata. Mina troonin tavaliselt titega vanas kiiktoolis ja ülejäänud pere on oakottidega põrandal. Poja kipub sinna ka magama jääma. Televiisor oli muidugi see milleta meie pere mees ja mehike kuidagi olla ei saa. Poja arvas, et pesu saab käsitsi ka pesta aga proovige te "käsitsi" telekat vaadata. Kohe kui telekas saabus tekkis probleem, et nüüd ka televiisori alla lauda vaja. Kaasa otsustas lauaks kasutada rõdusammastest järele jäänut.
Garderoobis värvisime lihtsalt fibo ja osb valgeks ja panime paar toru ning korvriiulit

.

Põrandad kohtuvad meil nii.
Saarelauast tegime nagi
Lisaks teatan, et kodu otsivad meia kaks tsintsubeebit

Kui on vajadus leia lahendus ehk voodikarusell

Meie beebi on juba üle kahe kuu vana. Venna kleeps talle mähkimislaua küljele kleepse, ta vaatleib neid meelsasti. Mina aga ei taha, et ta koguaeg pead ühele poole viltu hoiab. Sõbrannalt pidin saama voodikarusselli aga pole olnud mahti sellele järele minna. Seega otsustasin kiires korras ise ühe karuselli meisterdada.
Kõigepealt keerasin lakke konksu ja hankisin natuke nööri-õigemini saapapaela. Seejärel riputasin paela külge sokikuivataja.Sokikuivataja külge riputasin omakorda asjakesed mis olin varem muuks otstabeks, näiteks prossideks ja võtmehoidjateks, viltinud. Vaid keskele riputatud liblika viltisin ekstra karuselli jaoks. Lapsele meeldib ja minule ka:)

Hääd vastlanaisepäeva jätku!

Remontiline seriaal osa 1

Hetkel läheb minu elu peamiselt tütretirtsu katseldamise tähe all.

Tema aga muudkui kasvab.
Oma tulevases kodus olen pigem ülevaataja rollis, kuigi tahaksin väga paljusid asju ise teha. Tublid inimesed majapeal töötavad ja tore on iga kord sinna minnes näha, et asi edeneb ja jälle on nii palju ära tehtud.
Näiteks on magamistoa sein saanud dekoratiivse lubikrohvi. See vajab veel värvimist.

Vann on ka järjest rohkem vanni kuju võtmas. Mullitamismehhanismidki juba sees.Vannitoa sein on plaaditud.

Ning mõnes toas on juba tapeet seinas. Kibelen praegugi vaatama mis viimastel päevadel on muutunud. Eks näitan teilegi:)

Kohv ja küpsised

Ma tean, et sa istud oma hiiglaslikul, ergonoomilisel kontoritoolil.
Sa istud seal kogu aeg.
Kui ma hästi tasa olen, siis kuulen kuidas must krepp-paber krabiseb.
Sa teed sellesse auke .
Klõmps, krõmps, krõmps.
Aukude kaudu jõuab öösiti meieni valgus laualambist mida sa kunagi ei kustuta.
Kui kadunud vanavanaema kord mind sulle kohvi ja küpsiseid viima saadab, siis loodan, et lubad ka minul oma hõbedase augurauaga krõbisevasse kreppi augu lüüa. Kas või ühe.
Krõmps.

Draakonikalender

Jõulukingiks tegin mitmeid kalendreid aga endal oli kalender puudu. Tegin siis endale ka kalendri. Kuna poeg joonistab väga vahvaid elukaid siis illustreerisin meie kalendri poja pildi järgi tehtud draakoniga. Materjaliks õhem eelvilt, tikkimisniidid ja litrid. Lisaks tegin eelvildist ja kilekaantest kuupäeva akna.

Algab istutusaeg

Nagu kõikidele teada on algamas uus potipõllunduse hooaeg. Mina alustasin juurviljadest. Porgand ja peet on väga kasulikud. Kapsa jaoks ei jätkunud potti hetkel.

Võlulaegas ehk digiajastu meditsiinisüsteemis viibib

Nagu enamus mu blogi lugejatest teab sain vahepeal kolmandat korda emaks.
Minu ja lapsega on kõik suurepärases korras aga digiajastuga meie meditsiinisüsteemis küll mitte.
Paljuräägitud digiretseptiga on ka kõik hästi, tõrkeid pole minu praktikas esinenud ja minu meelest on digiretsept mugav.
Mugav ei ole aga see, et kõik mis digitaalsesse haigusloosse kirjutatakse arvuti sisse ka jääb ja kõike tuleb paberil dubleerida. Arvuti on nagu võlulaegas kuhu sisse saab asju panna aga välja ei saa neid sealt mitte.
Kui mind rasedusega arvele võeti siis sisestasid minu tervislikku seisundit teostavad arst kõik minu andmed digitaalselt. Alates minu ja mu abikaasa vanusest, ametist ja haridustasemest kuni minu poolt põetud lastehaigusteni välja. Lisaks dubleeriti kogu materjal paberkandjal rasedakaardil.
Kui ma sünnitama läksin täpsustati haigla vastuvõtus kõik andmed üle, siis anti mulle leht, kuhu ma taaskord pidin kirjutama enda ja abikaasa andmed. Sünnitustoas aga tuli täita kaks lehte juhuks kui on anestesioloogiat tarvis, kuhu pidi taaskord kirjutama, mis haigusi olen põdenud, millele allergiline jne. Minul tekkis küsimus, et kas tõesti eeltäidetuna neid pabereid ei oleks võimalik allkirjastamiseks anda, andmed on ju arvutis olemas. Lisaks tekkis segadus ühe proovi vastusega, mida polnud rasedakaarti kantud, ka seda oleks saanud digitaalsest haigusloost kontrollida.

Ühesõnaga meeldiks mulle kui sünnitama minnes või näiteks traumaga ootamatult haiglasse sattudes ei peaks täitma suurt hulka pabereid andmetega mis on juba kusagil olemas. Olukorras, kus inimesel on parasjagu valus ei ole ta just kõige adekvaatsem ja esitatavad andmed ei pruugi olla tõesed. Mina isiklikult kardan, et igal paberil olen ma kirjeldanud erinevaid põetud lastehaigusi sest kõiki korraga ei tulnud meelde. Loodan siiralt, et digiajastu jõuab mõistlikul kombel ka meie meditsiinisüsteemi ja arvuti ei ole varsti enam salapärane võlulaegas vaid muutub otstarbekaks töövahendiks ning teeb nii patsiendi kui ka arsti elu lihtsamaks.