kolmapäev, 6. märts 2013

On a€g ja on vennad ja on linaköit

 Ja nüüd kõigest tagurpidi. Minu uue maja akende vahel oli nö must laud ja selle külgedelt paistis välja soojustusvaht. Mulle see krobeline laud meeldis, abikaasal oli plaan see mingi kenama lauaga katta. Aega sellega tegeleda polnud. Umbes kuu või paar tagasi võtsin ma nädalavahetusel kätte ja võõpasin selle laua lihtsalt valgeks.
Kui aga lampide jaoks linast riiet ostma läksin kohtusin linanööriga. No oli elline robustne ja kena. Lõin selle nööri tillukeste naeltega laua külge soojustusvahtu varjama. Minule tulemus meeldib.

Kuna paljud sõbrad-tuttavad on mind lõputöö küsitluse täitmisega aidanud, otsustasin, et loosin nende vahel midagi endatehtut välja. Loosimine toimub muidugi alles pühapäeval aga oma kella näitan ette. Inspiratsiooni sain muidugi parkimistrahvist, mille sain enda arust täiesti ebaõiglaselt aga see selleks. K€ll s€lline


Minu kallis õeke tahtis aga endale tööjuurde nõelapatja. Või tahtis ta lille. Vot ei tea. Tegin 2 ühes. Eeskujuks võtsin poja kaktuse. Siin nad siis on need vennad.

 On juba potitaimetamise aeg ju küll.
 



reede, 1. märts 2013

Kas kasvatame omakohtuühiskonda

Täna tahan jälle natuke sõna võtta laste teemal. Nimelt olen mitmelt poolt kuulnud, et nii  kooli- ja lasteaiaõpetajad on lapsele, kes on oma muret, lüüa või muul moel kiusata saamise pärast, kurtma tulnud, ütlevad: "Sa pead ise enda eest seisma!" Mida see tähendab 4-5 aastase lasteaialapse või esimest aastat koolis õppiva lapse jaoks? Mida tähendab see õpetajate enda jaoks?

Minule tundub, et  lapsele annab see signaali: sa oled maailmas üksi, sul pole abi loota ja sa ei saa kedagi usaldada. Laps ei tule ju abi paluma kui tal ei ole hirm ja valus ja õpetaja on tema jaoks selles keskkonnas see, kes PEAB  (mitte peaks või võiks) tagama lapsele turvatunde, keda laps saaks usaldada.

Kui kõik lapsed hakkavad ISE ENDA EEST SEISMA, mida see tähendab õpetaja jaoks? Ilmselt seda, et kui üks laps teist labidaga lööb, ei tule lüüasaanu abi ja kaitset paluma, vaid virutab vastu.  Õpetaja ei saagi ilmselt lõpuks muud kui tõsiseid kaklusi lahendada, kus kõik seisavad enda eest.

Hullemal juhul kannatab  lüüasaanu ja tihub vaikselt nurgataga nutta (sest abi palumine pole aksepteeritav, siis oled sa ju nõrk). Seda esimesed 5-10 korda ja kui siis vastu virutab, siis on esialgsel kiusajal ilmselt arstiabi vajav trauma. Siis hakkavad õpetajad sekkuma ning karistada saab esialgne kiusatav.

Huvitav kas pedakoogilise haridusega inimesed pole näinud filmi "Klass", või ehk arvatakse, et kiusamine on ainult puberteedieas noorte probleem. Kui see aga saabki tegelikult alguse juba lasteaiast ja eelkoolist? Kui see saab alguse meie, täiskasvanute, suhtumisest?

Muidugi ei arva ma, et laps ise enda eest seisma ei peaks aga õpetaja kohus on laps ära kuulata, mitte teda oma käitumisega eemale tõugata. Kohati tundub, et see lause teeb õpetaja jaoks asja lihtsaks, see pole siis ju tema probleem, vaid laste omavaheline. Õpetaja tegeleb ju ikka tõsiste asjadega. Minu küsimus on, et kas ikka peab ootama kuni asi tõsiseks läheb?

Kes sellistest inimestest kasvavad? Empaatiavõimetud, küünte ja hammastega edasi trügivad inimesed? Inimesed kes suruvad alla oma tunded ja seisavad ainult enda eest? Inimesed kes ei usalda, õpetajat, ametnikku, politseid ja saavad ise hakkama- kurika ja omakohtuga?