Linane lamp ja lapsepõlv või vastupidi

Ikka vahest tekib küsimus, et kust inimesed oma ideed võtavad. Marmelaadil on selleks heade mõtete kapp, Kuukirjutajal on ilmselt lihtsalt fantastiliselt sisukad varrukad. Mina ei tea enamasti isegi kust mõni mõte või idee pärit on ja kui õigel ajal mõttel sabast kinni ei saa, siis ongi läinud. Mõni idee on aga selline, mis kummitab ja kummitab ja tahab saada teoks. Võimalik, et mõned mälestused on väga tugevad ja nõnda ka nendest sündinud ideed. Kui ma kunagi oma isetegija blogi kirjeldusse kirjutasin, et proovin ka vanu asju, siis oli mul juba mõte peas, et ükskord ma proovin seda vana tikkimistehnikat nimega vahvelkrous. Vähemalt nii nimetas seda minu ema, kes mitmeid minule ja õele õmmeldud kleite selles tehnikas kaunistas. Minu sõrmed aga mäletavad seda tunnet, kuidas rombiline mahuline kangastruktuur sõrmede all tundus. Tükk aega otsisin pilti, kus minu ema tehtud kleidil oleks see kaunistusviis näha. Enamus fotosid olid aga nii udused, et hea kui seal olevad inimesed tuvastada suutsin. lõpuks ikka leidsin ühe sobiva pildi. Pildil on minu emme (kleitide autor ja oi kui noor), mina ja õde ja vanavanaema. Kleidi passe siis 1x1 cm vahvelkrousis, kandid kaelusel ja käistel tumesinisest sametpaelast, seljal olid selliset paelast väikesed nööbikesed passe ulatuses. Kleidid ise helesinisest villasest riidest.

 Kui ma oma linase kanga koju tassisin, siis teadsin kohe, et vähemalt ühe lambi teen vahvelkrousiga. Kui ma olin 3m 60 cm pika ja ca 50cm laia riidetüki 5x5 cm ruute täis jooninud, oli mul süda paha ja korraks mõtlesin alla andmisele. Aga ei andnud alla, sest tikkimine oli juba palju mõnusam töö. Kui pooleliolev vahvelkrousikuhi,  mu sülest mööda mu jalgu põranda poole voogas, hakkasid mu peas tekkima juba selle tehnikaga kaunistatud imelised seelikud, kleidid ja muud pidulikud rõivad. Aga tegelikult tegin ikka lambikatte. Raamiks  kanavõrgust toru. Pildistasin seda siit ja sealt. Pahemalt poolt näeb see asi ka üsna vahva välja.

 Lõpuks pani kaasa lühtri valgete kettidega lakke ja saime lülitit vajutada. Pilt sai muidugi hoopis kollane.

Nüüd ootan uusi lambiraame, sest üks krousitis on juba valmis. See tuleb pisem ja raamiks saab ilmselt hoopis mingi keevituspool. Saagu valgus teilegi!

Linaste lampide eri

Juba ammu oli mul idee teha endale ise lambid. Kõigepealt tuli sattuda linase kanga poodi. Seal ma veetsin vist tunde, muudkui vaatasin ja näppisin neid. Lõpuks otsustasin hõreda, kotiriide moodi kanga kasuks. Seda soetasin kahte värvi halli ja loodusvalget. Köögis soovisin hernemotiivi kasutada ja nii maalisingi kaks kangakaart hernelisteks. Akrüülvärvi kinnitasin triikimisega.
 Papa tõi mulle kanavõrku, millest painutasin raamid. Lapstele meeldis neid pähe toppida aga teravate servade hirmus keelasin selle ära.

 



Nende lampidega ma rahule ei jäänud. Ilmselt kolivad nad kunagi sahvrisse. Minu kolmas lamp sai lihtsalt sedavõrd ilusam, et köögilambid jäid tema kõrval lahjaks, pealegi ei andnud maaling oodatud efekti.

Kolmandast lambist aga järgmises postituses. Praegu nõuab pisitütar tähelepanu.

Vanad võlad ehk mitmed eelmise aasta asjad

Hei, hei! 

Käisin eile pärast tööd kiiruga poes, kassajärjekorras hakkasin igavusest uut ajakirja Maret lugema. Etskae, kohe samas numbris kaks minu lemmikut Isetegijat. Ühe tunneb ära tema vahva rebasekrae järgi ja teise selle tõttu, et tal on kellu pihus ja remont käsil. Oi, mul on teie üle hea meel. Mõlgutan juba, et äkki peaks ikka tellima selle ajakirja.

 

Tegelikult tühjendasin fotokat ja selgus, et mul palju pilte eelmisel aastal tehtud asjadest. Kõigepealt sellest, et üks vana, titeriiete vahetuse käigus minu kätte sattunud roosa pesusametist kleit leidis uue elu. Lill oli tal ka kohe peal ja nüüd hoiab ta minu arvutivälist kõvaketast kenasti soojas. Voodrit pole aga juhtme jaoks on koti sees tasku.

 Seejärel tutvustan kingakarpi, kes sai puuviljase kuue ja hakkas seejärel pisitütre käsitöölaekaks. Vihikupaberid ja kleepekile teevad karbi kenasti tugevaks.

Minu nõeladel polnud kodu, tegin eelvildist tikandiga nõelaraamatu. Ühte (kui mitte kahte) sellist oleks veel vaja.

 

 

 Proovisin ka lapitehnikat. Pilt pajalapist sai muidugi erakordselt kehv aga ongi hea sest minu kantimisoskus ei kannata kriitikat.

Õmblusmasin sai uue ja ilusa nõelaaluse.

 

 

See on aga minu au ja uhkus. Kaks uut levelit kudumises korraga. Kõigepealt õppisin seda ilusat serva kuduma ja siis õppisin sõrmikuid kuduma. Need on imetillukesed ja lähevad minu kõige väiksemale sugulasele kätte ehk aastapärast. Seega on need sõrmukad ikka päris suured, vähemalt temale.

Meie maja koridoris nagu mitmes teiseski ruumis puudus aga lambikuppel. Meisterdasin selle vana põrandalambi raamile organzajääkidest. Abikaasa muidugi arvab endiselt, et see on valepidi-no põrandalamp oleks tõesti teistpidi kupliga. Laelamp on aga selline ja mulle meeldib.

Järgminekord ilmselt jätkangi lampide lainel aga need on juba selle aasta tegemised.

Õhtat!

Lumi

Täna oli mõnus lumememme tegemise ilm. Minu 1.01 2 aastaseks saanud pesamuna ütleb lumememme kohta lumeemme. See inspireeris mind, natuke inspireeris muu elu ka. Lugege ise.

Lumepere

Lapsed tegid lumeemme
suure, valge, ilusa
ja siis talle palju lapsi,
küll neid andis siluda.

Kõige pisemal ei läinud
vaja kahte pallig
tehti ühest lopergusest,
vajas alles hälligi

Suurematel olid suusad,
lumerula ja ipääd
Keskmikud need olid tuusad
küsisid: "kus on me dääd?"

Sulaveega, läinud aastal
isa voolas üle lahe,
seal ta lumelinna taastab
siia saadab raharahe.

 No ja siis pean enda harvade postituste põhjenduseks ütlema, et asju teen aga pildile püüda pole aega. Lisaks õnnestus mul pärast aastavahetust olla puhkuse ajal haige ja väga raskelt-isegi kududa ei jaksanud. Õnneks ei kestud see tõbi kaua aga minu aastalõpuülevaade jäi tegemata. Ehk mõni teine kord siis.

Nägemist

Kuidas ma kõrvitsat duubeldasin.

Lõpetasin just oma kahest kõrvitsast ühe purkidesse paigutamise. Õigemini purkidesse läks vaid  poole jagu. Osa tegin püreeks ja püreesupiks ja koogiks. Pisut alla teise pooliku õnnestus mul sugulastele maha parseldada. Ilmselt süüakse ka nende juures lähiajal igasuguseid kõrvitsasööke. Tegelikult tahtsin ma teile rääkida seda, kuidas ma oma kaks hiiglaslikku nunnut sain. Eelmisel aastal, kevade aegu vist, toodi mulle üks üsna kena talve üle elanud kõrvits. Polnud ta teab mis suur aga mitte väga väike ka. Lõikasin mina tema katki ja oh üllatust, tema sees oli juba kolm seemet idanema läinud. Olid sellised kenad rohelised kahe idulehega taimekesed. Neist ühe olin ma kogemata kõrvitsat lõigates katki teinud. Terveks jäänud taimed istutasin  aknalauale potti. Kasvasid nad seal kenasti aga siis otsustasin ma silmailuks poest omale veel ühe ilutaime tuua. Tõin viimasega ka parasiidid oma kõrvitsatele. Üks taim õnnestus mul lilla veega loputamisega ja poputamisega päästa. Hiljem istutasin ta õue ja tasuks kasvatas ta mulle kaks suurt kõrvitsamarja. Niimodi käibki kõrvitsa duubeldamine. Juhuks kui teil on mõned duubeldunud kõrvitsad jagan teiega imehea kõrvitsatordi retsepti. Minu koogivormist kadus viimne kui viil imeväel, sestap pole pilti ka näidata.

Kõrvitsatort:

põhi
100 g võid
3 dl nisujahu
½ dl suhkrut
1-muna

täidis
3 -4  dl kõrvitsapüreed
1-2 tl tšillipulbrit (olenevalt kangusest) või ingveripulbrit
1-2 tl kaneeli
 2 dl suhkrut
3 kanamuna
2 spl maisijahu
1 spl kartulitärklist
põhja valmistamine
Vahusta  või  ja suhkur. Lisa hulka muna ja jahu ning sega. Aseta taigen küpsetusvormi. ( minul oli võiga määritud  klaasvorm võib olla ka küpsetuspaberiga voodertatudlahtikäiv vorm ) Küpseta 180 kraadises ahjus u. 10 minutit.
täidise valmistamine
Eralda munavalged kollastest. Vahusta valged, lisa suhkur. Tugevale besee moodi vahule lisa ükshaaval munakollased, püree ja maitseainetega segatud jahud. Kalla täidis põhjale ja küpseta 200 kraadises ahjus u. 15-20 minutit. Enne serveerimist piserda peale sulatatud šokolaad.

NB, täidis on alguses väga vedel, mina lisasin kõrvitsapüree kuumana, mille tulemusel segu pisut paksenes ennem vormi kallamist (jahud hakkasid juba paisuma).

Hääd isu!

Postkontoritega seotud teenused või nende puudumine

Selles postituses kavatsen uriseda sotsiaalsel teemal ja ei kavatse rääkida üldrahvalikust õnnest ja õnnetusest nimega lumi. Kuna mul on viimasel ajal väga vaja rohkelt kirjandust läbi töötada uurisin ESTER kataloogidest teoste saadavust. Minule vajalikke teoseid on saadaval kasinalt, enamus neist Tartus, mõned ka rahvusraamatukogus. Rahvusraamatukogus kohapeal käimiseks aega napib, Tartusse sõitmiseks pole seda hoopiski. Meenus siis mulle, et kunagi oli olemas maaraamatukogude toetamise programm, mille kaudu sain läbi kodukoha raamatukogu RR-ist teoseid koju tellida. Uurisin kohe kodukoha raamatukogust, et kas selline võimalus veel eksisteerib. Sain sellise vastuse: "Rahvusraamatukogust tellitavad teavikud tulevad tähitud kirjana ja tagastada tuleb samuti tähitud kirjana. Kuna meie alevis puudub postkontor, siis ei saa me seda teenust pakkuda." Minul tekkis küsimus, et kui paljudes väiksemates kohtades postkontor üldse alles on? Mida väiksem koht ja mida linnast kaugemal, seda enam ilmselt sellist programmi vajatakse aga kahjuks pole nendes kohtades enam postkontoreid. Sama lugu on postimüügi kataloogide teenuse tellimisega. Minu tuttavatest ostsid kataloogidest just need inimesed, kellel on ühel või teisel põhjusel raskusi suurematesse keskustesse liikumisega. Nüüd võivad nad küll kauba tellida aga selle kätte saamiseks peavad nad leidma võimaluse sellele mõnda suuremasse kohta (nii viie ja rohkema kilomeetri kaugusele) järele minna. Kurb kuidas ühe süsteemi head ideed võivad kaotada mõtte teise asutuse ümberkorralduste tõttu.
Selline mu kiun saigi. Uurin edasi kuidas saaks omale raamatuid koju sebida, ilmselt tuleb amazonist osta.
Kaunist talve jätku.

Sünnipäevakink kaheksasele.

Kui minu õetütre sünnipäev kätte jõudis helistas mu poja ja teatas, et ta juba ostis kingiks maiustused. Mina olin selleks hetkeks juba vaaritama kukkunud ja besee võttis mikserikausis oma mõnusat kohevat struktuuri. Valget beseed olen ma juba ju teinud ka ja igavaks on see muutunud. Kuna parasjagu olin keetnud salati jaoks peete, otsustasin beseed värvida. Purustasin keedetud peedi sauseguris, lisasin pisut beseemassi ja siis ajasin selle kõik läbi peene silmaga sõela ning lisasin beseele. Esialgu tuli selline lillakasroosa, küpsetades muutus beebiroosaks. Tegin  suure südamekujulise tordipõhja beseest ja kaunistuseks kaheksa ja mõned nööbid. Nööpidega läks nii, et mu oma lapsed panid need kogemata nahka, ma ju ei öelnud mistarvis need on. Seisid laual taldrikuga ja olid äkki kadunud. Sünnipäevalapse kodus katsime tordipõhja vahukoore, marjade ja nonparnellidega. Kaheksa tõstsime kõige peale ja küünlad paigaldasime ka. Valmis tordist mul pilti aga pole, unustasin fotoka koju ja see tort sai ju kiiresti ära söödud ka.  

Kook oli,  kommid olid aga lilli ei olnud. Tegin siis tüllist, organsast ja pärlitest patsikummid ja kinnitasin kontpuuoksale. Lilled said kenad.

Sellest kõigest oli vähe nii toredale tüdrukule, poeg arvas, et rohelisse ümbrikusse tuleb raha ka pista. Pistsime ja läksime pidusse. Oli tore sünnipäevaõhtu. Ilusaid ja maitsvaid õhtuid teilegi.

Heegeldised suve ja sügisõhtutesse

 Suvel valmis meil maja ette terrass. Sinna ostsime õuemööbli, ümmarguse klaasist  laua ja toolid. Teed juues kolksusid tassid vastu lauda ebameeldivalt ja külaskäikude hooajal heegeldasin tassialused. Vanad iirisniidivarud läksid kasutusse. Tassialustel on ka riputusaas, et kasutusel mitteolevad alused rippuma sättida. Kui sõbranna mulle aga küünlatoosid kinkis, et tähtetedalngemise õhtutel küünlavalguses ilus olla oleks, tegin neilegi vestikesed selga.

Viimasena valmis jakike suhkrutoosile. Juba varem olin villase lõnga jääkidest heegeldanud kuumaalused, millest üks kohe õue kolis ja ma pidin tuppa ühe juurde tegema.

 Veel praegu, juba sügiskülmadel õhtutel, on vahest mõnus terrassikatuse all istuda, teed rüübata ja vihma kuulata-vaadata. Ilusat sügise jätku teilegi.

Söödavad tegelased

August ja september on meie peres sünnipöevade hooaeg. Seekord näitan lapse sünnipäevaks tehtud tegelasi. Nagu näiteks salatikrokodill, pirni- ja kurgisiilid ja ussi- ning liblikatort.

Aiamaalased elavad aias

Seekord postitus minu ema aiast. Kuna see oli pikka aega poole kohaga minu aed ka ja nii mõnedki taimed olen sinna mina istutanud, siis võtan endale voli seda ilu teiega jagada. Kevadel oli meil emaga kokkulepe, et mina ostan köögiviljade seemned ja tema kasvatab. Mina muidugi satun ikka veidratest taimedest vaimustusse ja nii tellisin rohelistele hernestele lisaks ka lillasid. Need näevad tõesti imeilusad välja. Pean tunnistama, et rohelised on maitsvamad, lilladel on migi natuke mõrkjas maik juures.

Meie avamaa viinamari zilga on roninud paari oksaga kasvuhoonesse ja kasvuhoones olevatel okstel on viljad valmis. Õuemarjad aga veel rohelised.

Kasvuhoone välisserva kaunistavad õitsvad küüslaugud. On sellised kenad kahupead.

Pajas vahutav väikeseõieline takeetes harmoneerub amplitega.

Kinniste õitega liiliad on lihtsalt omanäolsed ja vahvad. 

Pavlova refleks ja piparmündisefiir

 Nii, siinkohal ei tule endiselt lubatud riiuljutt vaid köögijutt hoopis. Ma ei armasta magusat süüa, küll meeldib mulle magustoite valmistada. Viimasel ajal olen teinud palju  pavlova kooki. Õigemini pavlova kooke. Nii suuri kui väikeseid. Üks mu sõber ütles, et tal hakkab juba pavlova refleks välja arenema:) Pavlova kooki meeldib mulle teha seetõttu, et ma pole veel kohanud kedagi kellele see ei maitseks. Mõned söövad seda kooki lihtsalt vähem, mõned rohkem ja siis on veel need kes võiks neid süüa lõputult. Lisaks sellele võtab see vähe aega ja besee saab päev varem valmis teha. Seega kulub esimesel päeval umes nii palju aega kui on vaja munavalgete eraldamiseks ja vahustamiseks, teisel päeval nii palju kui kulub vahukoore ja toorjuustu vahustamiseks ning marjade raputamiseks koogile. Neid teise päeva asju teen ma tavaliselt siis, kui külalised kohal. Marjarohkematel aegadel saavad külalised ise valida, milliseid koogile panna. Mina isiklikult eelistan jõhvikaid.

Arendades sõprade hulgas pavlova refleksi on arenenud tublisti ka minu munavalge munakollasest eraldamise oskus ja muidugi ka munavalgete vahustamine on nüüd käpas. Seega otsustasin proovida midagi uut, nimelt sefiiri. Asi mida ma polnud iial varem ise teinud. Kohvitassialuseid heegeldades sündis minu peas kujutlus šokolaadi-piparmündisefiiritordist. Sobrasin netis retsepte kaeda ja varsti vihtusime, koos pisitütrega, munavalgeid-kollastest eraldada. Seejärel hankisin naabrinaiselt peotäie piparmündioksi ja veendusin, et minu küpsetamise šokolaad on otsas ja pean piirduma kakaobiskviidist põhjaga. Biskviit valmis ema õpetuse järgi 1muna kohta 1spl jahu ja sama palju suhkrut. Minul oli muidugi munakollaseid valgetest rohkem ja seetõttu oli ka munade osakaal suurem. 6 munakollast ja 2 munavalget, jahu lisasin 3 spl, kartulijahu 1 spl ja 2 spl kakaopulbrit ning 1 tl küpsetuspulbrit. Kollased ja valged vahustasin eraldi. 200c ja 12 minutit. Oligi põhi valmis. 

 Seejärel hakkasin siirupit keetma. Vedelikuks võtsin kange piparmünditee (50 ml) aga õige pea sain aru, et see jääb aitselt lahjaks. Lisasin siis purustatud piparmündilehtedest saadud mahla, see muidugi nõudis ka suhkru (suhkrut kokku umbes 200 ml) lisamist. Järgmisel korral teen kogu siirupivedeliku nii, et kallan tilga kuuma vett iparmündilehtedele, purustan ja sõelun, et ikka hästi kange mündine asi saaks. Siirupi  värv polnud just kõige kenam aga munaalge hulka lisades muutus meeldivalt heleroheliseks. Kuni mina siirupig jamasin oli poeg tordipõhja piparmünditeega immutanud ja alustanud munvalgete vahustamist. Siis nõristasin mina siirupi sinna sisse, tema muudkui vahustas. Mass paisus ja muutus kaunilt kohevaks ja läikivaks. Kergelt sooja sefiiri pritsisin mina tordipritsiga põhjale ja poeg kaunistas selle piparmündiõite ja lehtedega ning kannikese õitega-kõik puha söödav kraam.

Selline meie kook sai. Kui aus olla, siis oleks võinud piprmündisem ja šokolaadisem olla. Perele ja külalistele maitses igatahes hästi. Mina olen õnnelik, et esimest korda sefiiri tehes see ka välja tuli. Proovige teiegi.