Linane lamp ja lapsepõlv või vastupidi

Ikka vahest tekib küsimus, et kust inimesed oma ideed võtavad. Marmelaadil on selleks heade mõtete kapp, Kuukirjutajal on ilmselt lihtsalt fantastiliselt sisukad varrukad. Mina ei tea enamasti isegi kust mõni mõte või idee pärit on ja kui õigel ajal mõttel sabast kinni ei saa, siis ongi läinud. Mõni idee on aga selline, mis kummitab ja kummitab ja tahab saada teoks. Võimalik, et mõned mälestused on väga tugevad ja nõnda ka nendest sündinud ideed. Kui ma kunagi oma isetegija blogi kirjeldusse kirjutasin, et proovin ka vanu asju, siis oli mul juba mõte peas, et ükskord ma proovin seda vana tikkimistehnikat nimega vahvelkrous. Vähemalt nii nimetas seda minu ema, kes mitmeid minule ja õele õmmeldud kleite selles tehnikas kaunistas. Minu sõrmed aga mäletavad seda tunnet, kuidas rombiline mahuline kangastruktuur sõrmede all tundus. Tükk aega otsisin pilti, kus minu ema tehtud kleidil oleks see kaunistusviis näha. Enamus fotosid olid aga nii udused, et hea kui seal olevad inimesed tuvastada suutsin. lõpuks ikka leidsin ühe sobiva pildi. Pildil on minu emme (kleitide autor ja oi kui noor), mina ja õde ja vanavanaema. Kleidi passe siis 1x1 cm vahvelkrousis, kandid kaelusel ja käistel tumesinisest sametpaelast, seljal olid selliset paelast väikesed nööbikesed passe ulatuses. Kleidid ise helesinisest villasest riidest.

 Kui ma oma linase kanga koju tassisin, siis teadsin kohe, et vähemalt ühe lambi teen vahvelkrousiga. Kui ma olin 3m 60 cm pika ja ca 50cm laia riidetüki 5x5 cm ruute täis jooninud, oli mul süda paha ja korraks mõtlesin alla andmisele. Aga ei andnud alla, sest tikkimine oli juba palju mõnusam töö. Kui pooleliolev vahvelkrousikuhi,  mu sülest mööda mu jalgu põranda poole voogas, hakkasid mu peas tekkima juba selle tehnikaga kaunistatud imelised seelikud, kleidid ja muud pidulikud rõivad. Aga tegelikult tegin ikka lambikatte. Raamiks  kanavõrgust toru. Pildistasin seda siit ja sealt. Pahemalt poolt näeb see asi ka üsna vahva välja.

 Lõpuks pani kaasa lühtri valgete kettidega lakke ja saime lülitit vajutada. Pilt sai muidugi hoopis kollane.

Nüüd ootan uusi lambiraame, sest üks krousitis on juba valmis. See tuleb pisem ja raamiks saab ilmselt hoopis mingi keevituspool. Saagu valgus teilegi!