Puhkus, pihlakad ja muud.

Kahetsusega tõden, et viimati postitasin ma siia blogisse hirmus ammu- lumisel ajal. See ei tähenda muidugi, et ma oleksin maamunalt kadunud. Vahepeal olen lihtsalt oma magistrikraadi ära kaitsmisega tegelenud.See ei läinud päris nii hästi nagu lootsin aga uhkusega teatan, et diplom on nüüd käes.  Tööd olen ka rabanud ja natuke koolitunud dendroloogia vallas. Viimane on minu jaoks kohe üks ülimalt huvitav tegevus. Lisaks õnnestus mul käia Arboristide Ühinguga Lätis ja näha mida sealpool kõik puudega teha osatakse, millal ja kuidas lõigatakse ja kuidas monitooritakse ning kaitstakse. No minu jaoks väga põnev teema ja sellest on ilmselgelt abi, et tõdeda, et pihlakad on nüüd punased ja sügis otsapidi käes.
Kunagi, kui pihlakad olid veel rohelised oli mul puhkus ja siis tegingi rohelisi asju.
Poja abiga uuendasime toole. Vanad toolikatted olid väga kulunud.  Puidust toolid poja lihvis, mina värvisin ning asendasin pehmenduse ja kanga uuega.

Metalltoolid kruvis poja alguses lahti ja kui ma olin uue kanga paigaldanud, siis jälle kinni tagasi.

Puidust toolidele pehmendusi ostmas olles jäi Abakhanis silma immutatud kangas, selline sügisene. Sellest sai meie uus laudlina. Pildil on see puittoolidele taustaks.
No ja umbes nädala jagu hiljem kolis meie uue laudlina alla uus Papa tehtud laud. Nüüd saab peremees rusikaga lauale lüüa ilma, et laual jalad nõrgaks lähevad. Aga sellest lauast mul pilti veel ei ole.
Seda toolipõhjade kangast jäi üle ja ma tegin nendest patjadele uued nööpsidega kuued.

 Eriti pisikestest jääkidest said ravimtaimekottidele sildid, kottide põhimaterjaliks pidin küll uue kanga kasutusele võtma. See oli aga ka juba varem soetatud ja siiani  täitsa kasutuseta.
 
 Puhkus kadus kui unenägu. Pisut sai ikka rannas ka lösutatud ja lastega möllatud.

 Eelmisel nädalal tegin pisut hoidiseid, sest tundub, et talv pole enam kaugel. Letšo moodi mäsa tegin selleks, et mul on nö. rullkõrvitsa ehk suvikõrvitsa ehk kabatšoki ehk tsukiini hekk ja seda peab tihti pügama:) Emal oli tomateid ka, sibulad ja sineppiseemned hankisin ise. Füüsalimoosi teen ma hiiglaslikest lilladest füüsali viljadest. Füüsalitest on meil ka hekk, kasvuhoones. Eriliselt uhke olen aga pihlaka-õuna moosi üle, mis mulle väga maitseb. Seda võib vabalt süüa verivorstiga nagu pohlamoosi.

 Istutasin suurtesse pottidesse ka oma Läti reisilt toodud lillepistikud, need mis juurdusid. Mõned ei juurdunud ka kahjuks. Siin siis rivistus.

 Ja kõige lõpuks minu pihlakanaps. Talvel kurguvaluga hää võtta ja muul ajal ilus vaadata.

Nüüd avame sünnipäevade hooaja ja hakkame suurt last Saaremaale kolima. Teile aga imelist pihlakate aega:)

On a€g ja on vennad ja on linaköit

 Ja nüüd kõigest tagurpidi. Minu uue maja akende vahel oli nö must laud ja selle külgedelt paistis välja soojustusvaht. Mulle see krobeline laud meeldis, abikaasal oli plaan see mingi kenama lauaga katta. Aega sellega tegeleda polnud. Umbes kuu või paar tagasi võtsin ma nädalavahetusel kätte ja võõpasin selle laua lihtsalt valgeks.

Kui aga lampide jaoks linast riiet ostma läksin kohtusin linanööriga. No oli elline robustne ja kena. Lõin selle nööri tillukeste naeltega laua külge soojustusvahtu varjama. Minule tulemus meeldib.

Kuna paljud sõbrad-tuttavad on mind lõputöö küsitluse täitmisega aidanud, otsustasin, et loosin nende vahel midagi endatehtut välja. Loosimine toimub muidugi alles pühapäeval aga oma kella näitan ette. Inspiratsiooni sain muidugi parkimistrahvist, mille sain enda arust täiesti ebaõiglaselt aga see selleks. K€ll s€lline

Minu kallis õeke tahtis aga endale tööjuurde nõelapatja. Või tahtis ta lille. Vot ei tea. Tegin 2 ühes. Eeskujuks võtsin poja kaktuse. Siin nad siis on need vennad.

 On juba potitaimetamise aeg ju küll.

 

Kas kasvatame omakohtuühiskonda

Täna tahan jälle natuke sõna võtta laste teemal. Nimelt olen mitmelt poolt kuulnud, et nii  kooli- ja lasteaiaõpetajad on lapsele, kes on oma muret, lüüa või muul moel kiusata saamise pärast, kurtma tulnud, ütlevad: "Sa pead ise enda eest seisma!" Mida see tähendab 4-5 aastase lasteaialapse või esimest aastat koolis õppiva lapse jaoks? Mida tähendab see õpetajate enda jaoks?

Minule tundub, et  lapsele annab see signaali: sa oled maailmas üksi, sul pole abi loota ja sa ei saa kedagi usaldada. Laps ei tule ju abi paluma kui tal ei ole hirm ja valus ja õpetaja on tema jaoks selles keskkonnas see, kes PEAB  (mitte peaks või võiks) tagama lapsele turvatunde, keda laps saaks usaldada.

Kui kõik lapsed hakkavad ISE ENDA EEST SEISMA, mida see tähendab õpetaja jaoks? Ilmselt seda, et kui üks laps teist labidaga lööb, ei tule lüüasaanu abi ja kaitset paluma, vaid virutab vastu.  Õpetaja ei saagi ilmselt lõpuks muud kui tõsiseid kaklusi lahendada, kus kõik seisavad enda eest.

Hullemal juhul kannatab  lüüasaanu ja tihub vaikselt nurgataga nutta (sest abi palumine pole aksepteeritav, siis oled sa ju nõrk). Seda esimesed 5-10 korda ja kui siis vastu virutab, siis on esialgsel kiusajal ilmselt arstiabi vajav trauma. Siis hakkavad õpetajad sekkuma ning karistada saab esialgne kiusatav.

Huvitav kas pedakoogilise haridusega inimesed pole näinud filmi "Klass", või ehk arvatakse, et kiusamine on ainult puberteedieas noorte probleem. Kui see aga saabki tegelikult alguse juba lasteaiast ja eelkoolist? Kui see saab alguse meie, täiskasvanute, suhtumisest?

Muidugi ei arva ma, et laps ise enda eest seisma ei peaks aga õpetaja kohus on laps ära kuulata, mitte teda oma käitumisega eemale tõugata. Kohati tundub, et see lause teeb õpetaja jaoks asja lihtsaks, see pole siis ju tema probleem, vaid laste omavaheline. Õpetaja tegeleb ju ikka tõsiste asjadega. Minu küsimus on, et kas ikka peab ootama kuni asi tõsiseks läheb?

Kes sellistest inimestest kasvavad? Empaatiavõimetud, küünte ja hammastega edasi trügivad inimesed? Inimesed kes suruvad alla oma tunded ja seisavad ainult enda eest? Inimesed kes ei usalda, õpetajat, ametnikku, politseid ja saavad ise hakkama- kurika ja omakohtuga?

Linane lamp ja lapsepõlv või vastupidi

Ikka vahest tekib küsimus, et kust inimesed oma ideed võtavad. Marmelaadil on selleks heade mõtete kapp, Kuukirjutajal on ilmselt lihtsalt fantastiliselt sisukad varrukad. Mina ei tea enamasti isegi kust mõni mõte või idee pärit on ja kui õigel ajal mõttel sabast kinni ei saa, siis ongi läinud. Mõni idee on aga selline, mis kummitab ja kummitab ja tahab saada teoks. Võimalik, et mõned mälestused on väga tugevad ja nõnda ka nendest sündinud ideed. Kui ma kunagi oma isetegija blogi kirjeldusse kirjutasin, et proovin ka vanu asju, siis oli mul juba mõte peas, et ükskord ma proovin seda vana tikkimistehnikat nimega vahvelkrous. Vähemalt nii nimetas seda minu ema, kes mitmeid minule ja õele õmmeldud kleite selles tehnikas kaunistas. Minu sõrmed aga mäletavad seda tunnet, kuidas rombiline mahuline kangastruktuur sõrmede all tundus. Tükk aega otsisin pilti, kus minu ema tehtud kleidil oleks see kaunistusviis näha. Enamus fotosid olid aga nii udused, et hea kui seal olevad inimesed tuvastada suutsin. lõpuks ikka leidsin ühe sobiva pildi. Pildil on minu emme (kleitide autor ja oi kui noor), mina ja õde ja vanavanaema. Kleidi passe siis 1x1 cm vahvelkrousis, kandid kaelusel ja käistel tumesinisest sametpaelast, seljal olid selliset paelast väikesed nööbikesed passe ulatuses. Kleidid ise helesinisest villasest riidest.

 Kui ma oma linase kanga koju tassisin, siis teadsin kohe, et vähemalt ühe lambi teen vahvelkrousiga. Kui ma olin 3m 60 cm pika ja ca 50cm laia riidetüki 5x5 cm ruute täis jooninud, oli mul süda paha ja korraks mõtlesin alla andmisele. Aga ei andnud alla, sest tikkimine oli juba palju mõnusam töö. Kui pooleliolev vahvelkrousikuhi,  mu sülest mööda mu jalgu põranda poole voogas, hakkasid mu peas tekkima juba selle tehnikaga kaunistatud imelised seelikud, kleidid ja muud pidulikud rõivad. Aga tegelikult tegin ikka lambikatte. Raamiks  kanavõrgust toru. Pildistasin seda siit ja sealt. Pahemalt poolt näeb see asi ka üsna vahva välja.

 Lõpuks pani kaasa lühtri valgete kettidega lakke ja saime lülitit vajutada. Pilt sai muidugi hoopis kollane.

Nüüd ootan uusi lambiraame, sest üks krousitis on juba valmis. See tuleb pisem ja raamiks saab ilmselt hoopis mingi keevituspool. Saagu valgus teilegi!

Linaste lampide eri

Juba ammu oli mul idee teha endale ise lambid. Kõigepealt tuli sattuda linase kanga poodi. Seal ma veetsin vist tunde, muudkui vaatasin ja näppisin neid. Lõpuks otsustasin hõreda, kotiriide moodi kanga kasuks. Seda soetasin kahte värvi halli ja loodusvalget. Köögis soovisin hernemotiivi kasutada ja nii maalisingi kaks kangakaart hernelisteks. Akrüülvärvi kinnitasin triikimisega.
 Papa tõi mulle kanavõrku, millest painutasin raamid. Lapstele meeldis neid pähe toppida aga teravate servade hirmus keelasin selle ära.

 



Nende lampidega ma rahule ei jäänud. Ilmselt kolivad nad kunagi sahvrisse. Minu kolmas lamp sai lihtsalt sedavõrd ilusam, et köögilambid jäid tema kõrval lahjaks, pealegi ei andnud maaling oodatud efekti.

Kolmandast lambist aga järgmises postituses. Praegu nõuab pisitütar tähelepanu.

Vanad võlad ehk mitmed eelmise aasta asjad

Hei, hei! 

Käisin eile pärast tööd kiiruga poes, kassajärjekorras hakkasin igavusest uut ajakirja Maret lugema. Etskae, kohe samas numbris kaks minu lemmikut Isetegijat. Ühe tunneb ära tema vahva rebasekrae järgi ja teise selle tõttu, et tal on kellu pihus ja remont käsil. Oi, mul on teie üle hea meel. Mõlgutan juba, et äkki peaks ikka tellima selle ajakirja.

 

Tegelikult tühjendasin fotokat ja selgus, et mul palju pilte eelmisel aastal tehtud asjadest. Kõigepealt sellest, et üks vana, titeriiete vahetuse käigus minu kätte sattunud roosa pesusametist kleit leidis uue elu. Lill oli tal ka kohe peal ja nüüd hoiab ta minu arvutivälist kõvaketast kenasti soojas. Voodrit pole aga juhtme jaoks on koti sees tasku.

 Seejärel tutvustan kingakarpi, kes sai puuviljase kuue ja hakkas seejärel pisitütre käsitöölaekaks. Vihikupaberid ja kleepekile teevad karbi kenasti tugevaks.

Minu nõeladel polnud kodu, tegin eelvildist tikandiga nõelaraamatu. Ühte (kui mitte kahte) sellist oleks veel vaja.

 

 

 Proovisin ka lapitehnikat. Pilt pajalapist sai muidugi erakordselt kehv aga ongi hea sest minu kantimisoskus ei kannata kriitikat.

Õmblusmasin sai uue ja ilusa nõelaaluse.

 

 

See on aga minu au ja uhkus. Kaks uut levelit kudumises korraga. Kõigepealt õppisin seda ilusat serva kuduma ja siis õppisin sõrmikuid kuduma. Need on imetillukesed ja lähevad minu kõige väiksemale sugulasele kätte ehk aastapärast. Seega on need sõrmukad ikka päris suured, vähemalt temale.

Meie maja koridoris nagu mitmes teiseski ruumis puudus aga lambikuppel. Meisterdasin selle vana põrandalambi raamile organzajääkidest. Abikaasa muidugi arvab endiselt, et see on valepidi-no põrandalamp oleks tõesti teistpidi kupliga. Laelamp on aga selline ja mulle meeldib.

Järgminekord ilmselt jätkangi lampide lainel aga need on juba selle aasta tegemised.

Õhtat!

Lumi

Täna oli mõnus lumememme tegemise ilm. Minu 1.01 2 aastaseks saanud pesamuna ütleb lumememme kohta lumeemme. See inspireeris mind, natuke inspireeris muu elu ka. Lugege ise.

Lumepere

Lapsed tegid lumeemme
suure, valge, ilusa
ja siis talle palju lapsi,
küll neid andis siluda.

Kõige pisemal ei läinud
vaja kahte pallig
tehti ühest lopergusest,
vajas alles hälligi

Suurematel olid suusad,
lumerula ja ipääd
Keskmikud need olid tuusad
küsisid: "kus on me dääd?"

Sulaveega, läinud aastal
isa voolas üle lahe,
seal ta lumelinna taastab
siia saadab raharahe.

 No ja siis pean enda harvade postituste põhjenduseks ütlema, et asju teen aga pildile püüda pole aega. Lisaks õnnestus mul pärast aastavahetust olla puhkuse ajal haige ja väga raskelt-isegi kududa ei jaksanud. Õnneks ei kestud see tõbi kaua aga minu aastalõpuülevaade jäi tegemata. Ehk mõni teine kord siis.

Nägemist

Kuidas ma kõrvitsat duubeldasin.

Lõpetasin just oma kahest kõrvitsast ühe purkidesse paigutamise. Õigemini purkidesse läks vaid  poole jagu. Osa tegin püreeks ja püreesupiks ja koogiks. Pisut alla teise pooliku õnnestus mul sugulastele maha parseldada. Ilmselt süüakse ka nende juures lähiajal igasuguseid kõrvitsasööke. Tegelikult tahtsin ma teile rääkida seda, kuidas ma oma kaks hiiglaslikku nunnut sain. Eelmisel aastal, kevade aegu vist, toodi mulle üks üsna kena talve üle elanud kõrvits. Polnud ta teab mis suur aga mitte väga väike ka. Lõikasin mina tema katki ja oh üllatust, tema sees oli juba kolm seemet idanema läinud. Olid sellised kenad rohelised kahe idulehega taimekesed. Neist ühe olin ma kogemata kõrvitsat lõigates katki teinud. Terveks jäänud taimed istutasin  aknalauale potti. Kasvasid nad seal kenasti aga siis otsustasin ma silmailuks poest omale veel ühe ilutaime tuua. Tõin viimasega ka parasiidid oma kõrvitsatele. Üks taim õnnestus mul lilla veega loputamisega ja poputamisega päästa. Hiljem istutasin ta õue ja tasuks kasvatas ta mulle kaks suurt kõrvitsamarja. Niimodi käibki kõrvitsa duubeldamine. Juhuks kui teil on mõned duubeldunud kõrvitsad jagan teiega imehea kõrvitsatordi retsepti. Minu koogivormist kadus viimne kui viil imeväel, sestap pole pilti ka näidata.

Kõrvitsatort:

põhi
100 g võid
3 dl nisujahu
½ dl suhkrut
1-muna

täidis
3 -4  dl kõrvitsapüreed
1-2 tl tšillipulbrit (olenevalt kangusest) või ingveripulbrit
1-2 tl kaneeli
 2 dl suhkrut
3 kanamuna
2 spl maisijahu
1 spl kartulitärklist
põhja valmistamine
Vahusta  või  ja suhkur. Lisa hulka muna ja jahu ning sega. Aseta taigen küpsetusvormi. ( minul oli võiga määritud  klaasvorm võib olla ka küpsetuspaberiga voodertatudlahtikäiv vorm ) Küpseta 180 kraadises ahjus u. 10 minutit.
täidise valmistamine
Eralda munavalged kollastest. Vahusta valged, lisa suhkur. Tugevale besee moodi vahule lisa ükshaaval munakollased, püree ja maitseainetega segatud jahud. Kalla täidis põhjale ja küpseta 200 kraadises ahjus u. 15-20 minutit. Enne serveerimist piserda peale sulatatud šokolaad.

NB, täidis on alguses väga vedel, mina lisasin kõrvitsapüree kuumana, mille tulemusel segu pisut paksenes ennem vormi kallamist (jahud hakkasid juba paisuma).

Hääd isu!

Postkontoritega seotud teenused või nende puudumine

Selles postituses kavatsen uriseda sotsiaalsel teemal ja ei kavatse rääkida üldrahvalikust õnnest ja õnnetusest nimega lumi. Kuna mul on viimasel ajal väga vaja rohkelt kirjandust läbi töötada uurisin ESTER kataloogidest teoste saadavust. Minule vajalikke teoseid on saadaval kasinalt, enamus neist Tartus, mõned ka rahvusraamatukogus. Rahvusraamatukogus kohapeal käimiseks aega napib, Tartusse sõitmiseks pole seda hoopiski. Meenus siis mulle, et kunagi oli olemas maaraamatukogude toetamise programm, mille kaudu sain läbi kodukoha raamatukogu RR-ist teoseid koju tellida. Uurisin kohe kodukoha raamatukogust, et kas selline võimalus veel eksisteerib. Sain sellise vastuse: "Rahvusraamatukogust tellitavad teavikud tulevad tähitud kirjana ja tagastada tuleb samuti tähitud kirjana. Kuna meie alevis puudub postkontor, siis ei saa me seda teenust pakkuda." Minul tekkis küsimus, et kui paljudes väiksemates kohtades postkontor üldse alles on? Mida väiksem koht ja mida linnast kaugemal, seda enam ilmselt sellist programmi vajatakse aga kahjuks pole nendes kohtades enam postkontoreid. Sama lugu on postimüügi kataloogide teenuse tellimisega. Minu tuttavatest ostsid kataloogidest just need inimesed, kellel on ühel või teisel põhjusel raskusi suurematesse keskustesse liikumisega. Nüüd võivad nad küll kauba tellida aga selle kätte saamiseks peavad nad leidma võimaluse sellele mõnda suuremasse kohta (nii viie ja rohkema kilomeetri kaugusele) järele minna. Kurb kuidas ühe süsteemi head ideed võivad kaotada mõtte teise asutuse ümberkorralduste tõttu.
Selline mu kiun saigi. Uurin edasi kuidas saaks omale raamatuid koju sebida, ilmselt tuleb amazonist osta.
Kaunist talve jätku.

Sünnipäevakink kaheksasele.

Kui minu õetütre sünnipäev kätte jõudis helistas mu poja ja teatas, et ta juba ostis kingiks maiustused. Mina olin selleks hetkeks juba vaaritama kukkunud ja besee võttis mikserikausis oma mõnusat kohevat struktuuri. Valget beseed olen ma juba ju teinud ka ja igavaks on see muutunud. Kuna parasjagu olin keetnud salati jaoks peete, otsustasin beseed värvida. Purustasin keedetud peedi sauseguris, lisasin pisut beseemassi ja siis ajasin selle kõik läbi peene silmaga sõela ning lisasin beseele. Esialgu tuli selline lillakasroosa, küpsetades muutus beebiroosaks. Tegin  suure südamekujulise tordipõhja beseest ja kaunistuseks kaheksa ja mõned nööbid. Nööpidega läks nii, et mu oma lapsed panid need kogemata nahka, ma ju ei öelnud mistarvis need on. Seisid laual taldrikuga ja olid äkki kadunud. Sünnipäevalapse kodus katsime tordipõhja vahukoore, marjade ja nonparnellidega. Kaheksa tõstsime kõige peale ja küünlad paigaldasime ka. Valmis tordist mul pilti aga pole, unustasin fotoka koju ja see tort sai ju kiiresti ära söödud ka.  

Kook oli,  kommid olid aga lilli ei olnud. Tegin siis tüllist, organsast ja pärlitest patsikummid ja kinnitasin kontpuuoksale. Lilled said kenad.

Sellest kõigest oli vähe nii toredale tüdrukule, poeg arvas, et rohelisse ümbrikusse tuleb raha ka pista. Pistsime ja läksime pidusse. Oli tore sünnipäevaõhtu. Ilusaid ja maitsvaid õhtuid teilegi.

Heegeldised suve ja sügisõhtutesse

 Suvel valmis meil maja ette terrass. Sinna ostsime õuemööbli, ümmarguse klaasist  laua ja toolid. Teed juues kolksusid tassid vastu lauda ebameeldivalt ja külaskäikude hooajal heegeldasin tassialused. Vanad iirisniidivarud läksid kasutusse. Tassialustel on ka riputusaas, et kasutusel mitteolevad alused rippuma sättida. Kui sõbranna mulle aga küünlatoosid kinkis, et tähtetedalngemise õhtutel küünlavalguses ilus olla oleks, tegin neilegi vestikesed selga.

Viimasena valmis jakike suhkrutoosile. Juba varem olin villase lõnga jääkidest heegeldanud kuumaalused, millest üks kohe õue kolis ja ma pidin tuppa ühe juurde tegema.

 Veel praegu, juba sügiskülmadel õhtutel, on vahest mõnus terrassikatuse all istuda, teed rüübata ja vihma kuulata-vaadata. Ilusat sügise jätku teilegi.

Söödavad tegelased

August ja september on meie peres sünnipöevade hooaeg. Seekord näitan lapse sünnipäevaks tehtud tegelasi. Nagu näiteks salatikrokodill, pirni- ja kurgisiilid ja ussi- ning liblikatort.