Visiteerisin täna üle pika aja oma interaktiive kirjanduspotaali "POOGEN" kontot ja tõdesin, et ma pole ammu miskit uut kirjutanud. No mis teha kui ei tule vaimu pääle.
Ometi leian aeg-ajalt, et minu teoseid on arvustatud ja hinnatud ja mõni neist isegi kusagil edetabelis ripub. Sestap otsustasin teiega siinkohal jagada minu seni vististi populaarsemat teost piparmünditeest, mida viimastel andmetel varsti euroopaliidus poest osta ei saa. Ma luban, et kasvatan ise seda meditsiinilist taime oma aias ikka edasi-juba lõhna pärast.PIPARMÜNDITEE AITAB ALATI
Ma ei kuule su tulekut.
Istun toolile kerituna, silmad Poognas.
Sa suudled mind kaelale oma pehmete, kuumade huultega.
Mu silmist vilksatavad hetkeks sädemed, keha jääb tardunuks endistviisi.
"Tere!"
"Tere, kuidas sul läks?"
"Hästi!", vastad ja vajud ohates toolile.
"Külmkapis on kana ja salatit, kui tahad."
...
Sa istud tühjad käed rüpes ja ei vasta.
Mina loen juba järgmist vabavärssi ja olen kaugele lendamas, kui sa äkki elavned ja küsid: "Kus lapsed on?"
"Vanaema juures. Ise viisime-eile ju..."
Tõstan pilgu ekraanilt ja märkan, et jälle on põrand seda valget sodi täis.
"Kas sa kohe pead neid sulgi igale poole puistama, ma alles koristasin! Pühi vähemalt ise ära siis!"
Sa lähed susside sahinal harja ja kühvli järele.
Silmitsen sind: laiade õlgadega, suur mees. Su kuldsed lokid on juba hõredaks muutunud ja tiivanukid narmendavad nagu pooleldi kitkutud kanal.
Asun mõtlema sinu tiibade lagunemise põhjuse üle, aga ei jõua mõttega kusagile.
"Tead, ma tahaksin loobuda. Tahaksin tiivad seljast võtta ja nurka panna, olla tavaline, teha vigu.", ütled sa, sulepuru vastu põrandat kolisevale kühvlile lükates.
"Aga inimesed?", küsin.
"Ma võin armuvalus õnnetuid, surijaid ja lapsi lohutada ka siis. Tead, täna ma aitasin ühel väikesel tüdrukul rattalt maha tulnud keti tagasi panna. Tead, mida ta mulle ütles? Ta ütles, et tal on kahju, et ma ei saa tema rattaga võidu teha, sest mu jalad ei puuduta maad ja siis poleks see aus. Ma tahaksin, et nad puudutaksid. Ma tahksin, et kivi läheks mu kinga sisse ja hõõruks mu jala veriseks ja mul oleks valus ja sina paneksid haavale plaastri ja... "
"Kallis, me oleme ju sellest rääkinud", katkestan ma sind.
"Mõned aastad veel, siis kui lapsed on juba iseseisvamad ja no tead ju küll..."
Sa ohkad ja põrandale pudeneb taaskord pihutäis sulgi.
Vaatan nukralt sinu kiilanevat pead ja silitan seda oma sabaga.
Samas märkan, et minu sabaotsa ehtivasse tupsu on siginenud mitu halli karva.
"Ma teen sulle ühe piparmünditee", lausun ja sammun sõrgade klõbinal kööki
Veel ühed kootud ja vanutatud kindad. 
Ennem vanutamist olid 13 aastasele lapsele tehtud kindad NII suured, võrdluseks siis minu enda vilditud labakud.
Et uuel aastal järg käest ei läheks on tarviliseks abimeheks järjehoidja.
Igatahes, loodan, et kunagi hakkavad tegelema projektijuhid oma projektidega "natukene" asemel päris tõsiselt: informeerivad inimesi, taastavad endise olukorra, organiseerivad tööd nii, et kõike ei tuleks mitmed kordi ülesse kaevata jne...
