Reede, 31. detsember 2010

Aastalõpuks käed sooja ja kõrvad rõngasse

Toredat aastalõppu!
Mina olen aastalõpus palju käpasoojendusi valmis saanud.
Ühed vilditud kindad. Kuuseehe täheke on aga tehtud vatiinist, mille vahele sai pandud litreid ja pimedas helendavat niiti ning siis kinni triigitud.

























Novita huopanen lõngast kootudja vanutatud kindad õetütrele, koos vilditud tihasega.


























Veel ühed kootud ja vanutatud kindad. Ennem vanutamist olid 13 aastasele lapsele tehtud kindad NII suured, võrdluseks siis minu enda vilditud labakud.









Tütrele sai tehtud ühed randmesoojendajad ning enda jaoks sai väänatud pisut vaske.


























Et uuel aastal järg käest ei läheks on tarviliseks abimeheks järjehoidja.

Reede, 17. detsember 2010

Lillepotid ja potililled

Meie peres on äraütlemata suurel hulgal igasuguseid kirjatarbeid. Need ei taha paari sihtotstarbelisse (kuid jaotuselt ebapraktilisse) plasttopsi enam ära mahtuda. Sestap tuunisin akrüüli ja lakiga paar lillepotti. Käärid, pintslid ja pliiatsid paistavad nendes end koduselt tundvat.






















Jõulude aegu on populaarne ajatada õitsele hüatsinte. Ajatasin minagi ühel hommikul kaks pärlhüatsinti viltimisnõela abil. Sibula sisse võivad õmblushimulised tegelased oma nõelu hoiule panna.

Kolmapäev, 15. detsember 2010

Tuttmüts kõige väiksemale päkapikule

Kui ikka kell kolm öösel uni ära läheb ja pesu enam triikida ei viitsi siis tuleb muud tegevust otsida.
Mina käisin pilguga üle toa ja avastasin, et kõige väiksemale päkapikule kootud sokkidest ja kinnastest on lõnga üle jäänud. Kuna üritan mitte jätta seisma kõikvõimalikke juppe ja jääke, otsustasin lõngajäägist kududa päkapikule mütsi ka, vaatamata sellele, et paar mütsi olin talle juba kudunud. Nende hulgas polnud aga ühtki tuttmütsi. Kuna netist mütsi õpetust otsides ei leidnud ma eriti eesti keelset materjali nii tillukese mütsi jaoks, siis otsustasin esimest korda elus kirjutada üles töökäigu, ehk on kellelegi abiks.

Müts kõige väiksemale päkapikule.


Lõng, meriinovillane beebilõng, pakil oli kirjas, et vardad nr3. Vardad: sukavardad nr 3 ja nr 2. Loo kolmele nr 3 vardale silmused, igale vardale 5 tk. Koo 3 rida parempidises koes, seejärel kasvata iga varda algusest 1 silmus, koo 1 rida pärast seda kasvatamata. Korda 3 korda.

Siis kasvata iga varda algusest 1 silmus igal real toimi nii seni kuni igal vardal on 20 silmust. Koo 7 rida kasvatamata parempidises koes. Koo 1 vardal oleva 20 silmust vardale nr 2, soonikkoes. Teisel kahel vardal olevad silmused koo endiselt varrastega nr 3 parempidi. Koo nii 7 rida. Koo nr 2 vardal kümme keskmist silmust maha, kummagisse serva jääb 5 silmust, tekib otsaesise koht. Nüüd koo edasi tagasi, nii, et paremale poole jääb ikkagi parempidine kude st üle rea tuleb kududa pahempidises koes. Koo üle rea (tagasi minnes) otsaesise kohalt üks silmus maha, kuni jäävad alles ainult nr 3 varrastel olevad (kummalgi vardal 20) silmust. Koo veel 7 rida edasi, tagasi. Koo 3 rida soonikkoes, viimane rida koo maha.

Tee papitükkide abiga tups ja kinnita see mütsile nii, et kinnitusniit sulgeks augu. Heegelda esiäär üle. Keeruta lõngast paelad ja kinnita heegelduse algusest jäänud lõngaga. Peida lõngaotsad ja kingi müts kõige pisemale päkapikule.

Vahepeal tuleb muidugi arvestada vajadusega harutada üles üksik untsu läinud sokk kui lõngast puudu tulema kipub:).
Kui lumemöldreid näete, siis tervitage neid ka minu poolt.

Reede, 10. detsember 2010

Jalutav varblane, Ohkuusepuu ja teised

Jalutav varblane

Varblane läks jalutama, lennuks polnud tuju.
Küsis temalt ükskord kala: “Miks küll sa ei uju?”

Värvukene kõndis kaua mööda sirget salu,
mõtles, et ta sellist asja kauem küll ei talu.

Keksiskles jõepervele, endal mossis nokk,
hõikas kalaparvele: “Kuulge silgud, kummas jalas teil käib parem sokk?”

Minu varblased seekord sokkideta, ehk kalendrid jõulukinkideks. Taaskasutatav, lihtsalt tuleb kalendripaberid välja vahetada.










Ühe kalendri tikkisin ka, rumalast peast ristpistasin aastanumbri ka, seda taaskasutada ei saa kahjuks.


















Naesterahvastele tegin mobiilikotid eelvildist, arhailise tikandi moodi tikandiga.
Selle teise kanditriibu all on lisaks veel ükst tasku, sinna saab panna raha või taskuräti vms kui ei ole tahtmist käekotti kaasa võtta.










Noorele naisinimesele mõeldes valmisid roosad randmesoojendajad.














Taadile aga prillitoos.


















Heale vestluskaaslasele tegin nn Buffini papude stiilis teekannusoojendaja. Et meie pikkade vestluste ajal tee soe seisaks. Kootud Novita huopanen vanutuslõngast ja masinpestud 2 korda. Esimesel korral jäi liiga vedel:). Nupuks heegeldasin siduniviilu.

























Buffini papude stiilis kudusin ka mõned mobiilikotid, sest just nüüd on õige aeg kanda telefoni päkapikumütsi sees.
Nii need jõulud lähenevad-väljas on ehtne talv ja esimesed ohkuusepuud minulgi ehitud.









Tuisused lood

Õues tuiskab endiselt. Aknast on tore vaadata kuidas õuevalgustivihus lumepuru tantsib ja mustreid moodustab. Nii vaikset hommikut pole ammu olnud-ükski naaber ei käivita autot, ükski koer ei haugu.

Riputan siia mõned varem kirjutatud tuisuga seonduvad lood.

*****************************************************
Pinnatuisk

Musta tee pinnal
Vallatleb lumepihu
Tuul mängib tangot

*****************************************************
Endata

Enese pahateost
jahmatan
jahtun
ja hangun

Lahkuvad kõik
minu minad

Halbu põlatakse
ei enam põletata

Kuid võiks

Endata on
kangesti külm

*********************************************************
Hilisõhtune

Tuules soovib rabelda vabaks
su narmendav küülikuläki
silmad tummad
söestunud valusast kirest

Ehmub mööduv krants
sihitust lõikavast vilest
mille saatel end lendu
rebivad laternapostid

*********************************************************
Nii raske tabada

nii raske tabada on kolme väikest punkti
su sõnades kui mõtte murrad pooleks
ei ole sõnaosav olnud ju meist kumbki
sai suhtlus jäetud puudutuste hooleks

nüüd raju lumega on äkki öelda soov
kõik enne veel kui tuisku suu saab täis
tuul hääled murrab jäässe tardub pool
me vaikselt mattume su pihus minu käis

Esmaspäev, 29. november 2010

Kõik ei armasta lifte

Ma kuulsin trepikojas su sammude sosinat,
klaasjas vanainimene.

Sosin möödus ja vaibus.

Ma usun, et sa jõudsid viimasle korrusele
ja lendasid edasi.

Kõik ei armasta lifte...

Laupäev, 27. november 2010

Advendisiilid ja sokid

Lund muudkui sajab ja sajab- imeilus. Eile tegi poja koos vanaemaga piparkooke ja oligi kohe jõululõhn toas. Mina olen aga köhimisest vabadel hetkedel ikka kudunud.
Viimase aja kudumised on väga jõulused. Idee sai alguse sellest, et Buffin tegi papud ja õpetas teistele ka. Siis tegi Susa nende papude ainetel palli. ja siis proovisin mina ka mõned pallid teha:
Kuna lõngapoes olid karvased lõngad allahindluses, siis mõtlesin, et teen mõned kuuseehted ka sellisest lõngast. Pallikesed nägid välja nagu kerra tõmbunud siilid ja seetõttu tegin ka mõned, kes pole nii häbelikud, et kohe palliks tõmbuda. Kõige lõpuks tegin aga Buffini papude stiilis sokid kuhu päkatsid saaksid lastele üllatusi jätta.







Kaunist jõulude ootamist teilegi!

Neljapäev, 25. november 2010

Piparmünditee aitab alati

Visiteerisin täna üle pika aja oma interaktiive kirjanduspotaali "POOGEN" kontot ja tõdesin, et ma pole ammu miskit uut kirjutanud. No mis teha kui ei tule vaimu pääle.
Ometi leian aeg-ajalt, et minu teoseid on arvustatud ja hinnatud ja mõni neist isegi kusagil edetabelis ripub. Sestap otsustasin teiega siinkohal jagada minu seni vististi populaarsemat teost piparmünditeest, mida viimastel andmetel varsti euroopaliidus poest osta ei saa. Ma luban, et kasvatan ise seda meditsiinilist taime oma aias ikka edasi-juba lõhna pärast.


PIPARMÜNDITEE AITAB ALATI

Ma ei kuule su tulekut.
Istun toolile kerituna, silmad Poognas.
Sa suudled mind kaelale oma pehmete, kuumade huultega.
Mu silmist vilksatavad hetkeks sädemed, keha jääb tardunuks endistviisi.
"Tere!"
"Tere, kuidas sul läks?"
"Hästi!", vastad ja vajud ohates toolile.
"Külmkapis on kana ja salatit, kui tahad."
...
Sa istud tühjad käed rüpes ja ei vasta.
Mina loen juba järgmist vabavärssi ja olen kaugele lendamas, kui sa äkki elavned ja küsid: "Kus lapsed on?"
"Vanaema juures. Ise viisime-eile ju..."
Tõstan pilgu ekraanilt ja märkan, et jälle on põrand seda valget sodi täis.
"Kas sa kohe pead neid sulgi igale poole puistama, ma alles koristasin! Pühi vähemalt ise ära siis!"
Sa lähed susside sahinal harja ja kühvli järele.
Silmitsen sind: laiade õlgadega, suur mees. Su kuldsed lokid on juba hõredaks muutunud ja tiivanukid narmendavad nagu pooleldi kitkutud kanal.
Asun mõtlema sinu tiibade lagunemise põhjuse üle, aga ei jõua mõttega kusagile.
"Tead, ma tahaksin loobuda. Tahaksin tiivad seljast võtta ja nurka panna, olla tavaline, teha vigu.", ütled sa, sulepuru vastu põrandat kolisevale kühvlile lükates.
"Aga inimesed?", küsin.
"Ma võin armuvalus õnnetuid, surijaid ja lapsi lohutada ka siis. Tead, täna ma aitasin ühel väikesel tüdrukul rattalt maha tulnud keti tagasi panna. Tead, mida ta mulle ütles? Ta ütles, et tal on kahju, et ma ei saa tema rattaga võidu teha, sest mu jalad ei puuduta maad ja siis poleks see aus. Ma tahaksin, et nad puudutaksid. Ma tahksin, et kivi läheks mu kinga sisse ja hõõruks mu jala veriseks ja mul oleks valus ja sina paneksid haavale plaastri ja... "
"Kallis, me oleme ju sellest rääkinud", katkestan ma sind.
"Mõned aastad veel, siis kui lapsed on juba iseseisvamad ja no tead ju küll..."
Sa ohkad ja põrandale pudeneb taaskord pihutäis sulgi.
Vaatan nukralt sinu kiilanevat pead ja silitan seda oma sabaga.
Samas märkan, et minu sabaotsa ehtivasse tupsu on siginenud mitu halli karva.
"Ma teen sulle ühe piparmünditee", lausun ja sammun sõrgade klõbinal kööki

Teisipäev, 23. november 2010

"Mina mülkas müdistan...

...mina laukas labistan...", laulsid mülkakoll ja laukakoll kunagi filmis "Karoliine hõbelõng".
Meie elame ka juba mitmeid kuid mülkas. Vaikselt hakkab see asi siin "kuidagi moodi talutavuse" piiridest väljuma. Igal pool teeäärtes piiluvad joonistused meestest kes ei suuda vihmavarju avada ei mõju enam humoorikalt vaid ärritavalt. Seda, et saaks sõita mitteporikarva autoga või minna näiteks kodunt välja saabastega, mille küljest sopatükke ei kuku, seda pole enam ammu olnud. Arvate, et lumi parandab asja? Ei, lumi varjab salakavalat need kohad kust mõni auk algab ja kuhu saab siis oma auto puruks sõita. Nimelt elab meie kandis ikka veel inimesi (mina ise kaasa arvatud), kes ei ole, vaatamata kuude kaupa kestvatele kaevetöödele, omale maasturit soetanud. Üsna tavaline on, et sama kohta kaevatakse üles mitu korda. Ilmselt teevad ühed tegelased oma jupi ära ja nädal-paar hiljem tulevad järgmised oma juppi tegema. Siis on vaja jälle kaevata ju. Eriti produktiivne ei tundu see asi siin olevat. No aga pole hullu ka, sest tegu on ju europrojektiga. Europrojekti
käigus on äestatud pisut tamme ja mõne elaniku aeda. Kas keegi seda ka kompentseerima hakkab pole teada.
Eile saavutati aga täiesti uus tase. Juba üleeile oli ringtee ääres kiri, et 2,5 km pärast on tupik, kuna üritati asfalteerida läbikaevatud kohti. Eile kell 8.30 sõitsin mina linna suunas, kõik oli nii nagu eelmisel päeval. 10.30 tagasi tulles oli info ringteelt kodu poole tulles sama aga olukord teine. Enne minu tänavat oli tee suletud. Mingi meesterahvas soovitas sõita Jüri kaudu ringi. Ka Jüri pool oli silt, et 2,5 km pärast on tupik ja ma ei olnud kindel, mida see minu jaoks tähendab. Vaatamata mitme kilomeetrisele ringile jõudsin siiski koju. Huhh! Kell 12.40 sõitsil lastega Jürisse tohtrile, meie tänavalt Jüri poole keerates selgus, et tee on sedakorda sealt poolt suletud. Sõitsin teistkaudu ringi. Kulutasin hulga rohkem kütust aga jõudsin sihtpunkti enam-vähem õigel ajal.
Tagasi tulles polnud mul õrna aimugi kas ja millist teed kaudu ma koju pääsen. Otsustasin sõita sealt kust viimati tulin, st suurema ringiga. Selgus, et 13.45 oli taas asfalteerimisel see lõik, mida 10.30 juba oli asfalteeritud ja tellis oli ees. Seekord aga oli aga suletud ka Jüri poolne teelõik, mida hommikul veel kasutada sai. Lahked töölised lubasid veel asfalteerimata kohast (august, kraavist) siiski läbi sõita, sest nad ootasid killustikku. Loomulikult kraapis kraavi serv auto põhja aga koju ma sain oma kahe tatise lapse ja poekottidega. Esialgu keeldusid auto vasakpoolsed tuled väljalülitumast aga hiljem läks kõik jälle korda. St esialgsetel andmetel on auto terve. Loomulikult tekkis mul huvitavaid mõtteid, et kui keegi meie kandist peaks vajama kiirabi või kui ma ise peaksin sünnitama hakkama ja mul pole õrna aimugi kas ja kust ma linnapoole pääsen. Vaatamata sellele, et juba hommikul helistain europrojekti projektijuhile (kes väitis, et tegeleb antud projektiga "natukene") ja palusin, et suure tee äärde võiks paigutada sildid infoga millisesse tänavasse millal pääseb, polnud seal muud infot kui see tupik 2,5 km. Märkide kohaselt poleks ma tõepoolest kogu päeva üldse koju ega sealt välja pääsenud. Äraütlemata kena oleks sellisel juhul olnud see kui paar nädalat ennem tee sulgemist oleks vastav info minu postkasti laekunud ja ma oleks saanud oma käimised mõnele teisele päevale planeerida. Õhtul ma trenni ei läinud, mul polnud lihtsalt jõudu, et taaskord katsetama minna kas ja kus on väljapääs.

Igatahes, loodan, et kunagi hakkavad tegelema projektijuhid oma projektidega "natukene" asemel päris tõsiselt: informeerivad inimesi, taastavad endise olukorra, organiseerivad tööd nii, et kõike ei tuleks mitmed kordi ülesse kaevata jne...



Seniks aga pole meil muud kui : "Võta jutist kinni ja tule!" Kui mäletate, siis jutt oli paadiga vee pääle tõmmatud ja pidi järve kaheks poolitama.

Reede, 19. november 2010

Vampiirnahkhiir ja tillukesd asjad

Tasapisi tegelen ikka käsitööga ka. Olen kudunud mitmeid tillukesi asju oma saabuvale sõbrale.
Kahetsusega pean aga endiselt tõdema, et ma ei oska kududa. Mitte et ma ei oleks kunagu kudunud-olen küll. Kooli ajal kudusin näiteks ühe soki. Just nimelt ühe soki, mitte ühe paari.
Siis kudusin kaks kampsunit, milledest ühe puhul oli kudumisest olulisemaks lõnga värvimine mustsõstramoosi ja maariajääga. Kindlasti olen kudunud ühe kleid, 90-ndate lõpus.
Eelmisel aastal kudusin isegi sõbrale sünnipäevaks sellise pruuni palmikutega koti. Aga minu oskused ei küündi kuidagi millegi nii peene ja värvilise kudumiseni nagu seda on näidatud E. Lutseppa ja I.Tammise raamatus "Eesti sokikirjad". Ma muudkui lehitsen seda raamatut ja õhkan. No on imeilusad mustrid. Minu jaoks on aga isegi palmikkudumite ajakirjas mõned mustrid äraütlemata keerulised. Nii ma siis teengi asju enamalt jaolt labases koes ja silman midagi peale, et huvitavam oleks. Nõnda ka seekord sõbrakesele mütse ja kampsunit kududes. Enda kaitseks pean ütlema, et ühe uue kudumise meetodi olen ma siiski suutnud ära õppida, nimelt topeltkoes kudumine. See on selline, et kood kahe vardaga korraga kahte kihti. Silmuseid tuleb ka topelt luua. Triibuline müts kootud topeltkoes, loodud 175 silma ja mummukestega müts kootud ühekordses koes 80 silmaga. Tulemus on kaks enam-vähem ühesuurust mütsi. Kampsun sai aga selline:
Eriti hää meel on, et leidsin kampsunile sobilikud nööbid meie pere nööbikarbist. Omal ajal kaunistasid need minu enda pisikest flanellkleiti, mis oli ka oranž -rohelises värvigammas.
Eelmisel nädalal laadal käies aga viltisin ajaviieks ühe vapiirnahkhiire, kes pimedatel öödel mõnele marakratile seltsi pakuks. Ja ma loodan, et lähiajal leian võimaluse kududa miljoned proovilappe, et õppida omet ära mõni kaunis muster raamatust "Eesti sokikirjad".

Terminoloogiast- ehk kuidas mõjuvad sõnad

Viimasel ajal on tihti kõrvu kostunud sõnapaar "probleemne laps". Ma ei ole uurinud kas tegu on mingi ametliku terminiga ja kuidas näeb välja sellisel juhul definitsioon. Võimalik, et tegu on järjekordse inimeste suhu ja kirjatükki mahtuva sõnapaariga, mida ei vaevutagi lahti mõtestama.

"Lasteaias koguvad vanemad allkirju, et rühmast saadetaks ära probleemne laps", "Neil oli koolis probleemne laps, kes segab õppetööd" jne...

03.03.2000 Õpetajate lehes kirjutab M. Leino (sotsiaaldoktorant) nii: Väljend “probleemne laps” lihtsalt hõlbustab arusaamist, kellest jutt. Piir probleemse ja mitteprobleemse lapse vahel pole range.

Iseenesest on tegu sisuka ja hea artikliga aga minu arusaamist see väga ei hõlbusta. Minu jaoks on suur vahe kas mulle helistab koolist õpetaja ja ütleb:" Teil on probleemne laps" või hoopis "Teie lapsel on probleemid". Kuna igal juhul tahame me probleemidest vabaneda, siis esimesel juhul antakse signaal, et laps ongi probleem. Vabaned lapsest, vabaned probleemist. Teisel juhul antakse signaal, et lapsel on probleem, ta vajab abi. Ehk aitaks ka vanematel olukorraga paremini toime tulla see kui kasutataks teist väljendit. Kuna nagunii on selline olukord ilmselt vanematele raske, siis pole ju vaja süütunnet halva väljendi kasutamisega veelgi süvendada.

Kord käisin lastele andmas nõelviltimise tundi. Töö hõlbustamiseks viltisime kujundeid piparkoogivormidesse. Üks laps aga tahtis viltida hoopis midagi fantaasialennukamat kui lill, süda, puu või koer. Tema tahtis lihtsalt vabalt proovida, et mis välja tuleb. Üks kasvatajatest aga naaksus selle lapse kallal kuidas tuleb teha kõike nii nagu PEAB, et valigu laps ometi üks vorm ja hakaku tööle. Minu meelest oli tegu probleemse kasvatajaga.

Mina ei tea kas mina olin "probleemne laps" või koguni tänapäevaselt öeldes hüperaktiivne. Kindlasti valmistasin ma oma vanematele peavalu ja olin (no olen siiamaani) kohutavalt uudishimulik. Koolis oli mul palju probleemseid pedakooge, kes pärssisid minu loomingulist arengut. Näiteks viskas matemaatika õpetaja mind korduvalt, oma õmmeldud veidra riietuse pärast, klassist välja.

Kahjuks on aga paljudel lastel oluliselt suuremad mured kui loomingulise eneseväljenduse pärssimine. Tihti on nende agresiivne või muul kombel "Probleemne" käitumine appikarje. Kui aga teiste laste vanemad oma lapse kaitseks kiiresti "probleemse lapse" vastu allkirju koguma hakkavad saadetakse laps kiiresti kusagile mujale ja temast saab kellegi teise probleem. Kas pole liiga lihtne lahendus?




Teisipäev, 16. november 2010

Muinasjutt valust

Tüdruk mattis oma lemmiklooma ja poetas valu ning kurbuse merepoolt lihvitud ränikivina taskupõhja. Hiljem kohtas ta muusikut, kes oli kaotanud armsama. „Kuhu sina oma valu paned?“ küsis tüdruk. „Muusikasse, ikka muusikasse.“ vastas muusik.
Mõne aja pärast tutvus tüdruk kirjanikuga, kes oli kaotanud lapse. „Kuhu sina oma valu paned?“ küsis tüdruk. „Proosasse ja luulesse.“ vastas kirjanik.
Ühel õhtul sattus tüdruk hoovides konnates skulptoriga kokku. Skulptor oli kaotanud sõbra. „Kuhu sina oma valu paned?“ küsis tüdruk. „Kivisse raiun, vaske valan.“ vastas skulptor.
Kolmapäeva varahommikul kooli tõtates märkas tüdruk usklikku, raamat pihus, kõndimas. Usklik oli kaotanud ema. „Kuhu sina oma valu paned?“ küsis tüdruk. „Palvetesse, kullake.“ vastas usklik. Tüdruk kõndis pikka aega vaikides mehe kõrval ja küsis siis: „Aga kuhu panevad oma valu need kellel pole andeid ega usku?“ „Nendele on Jumal andnud suurima ande“, vastas usklik, „nemad oskavad nutta“.

Tere!

Täna alustasin oma blogi tegemist selles keskkonnas.
Ilmselt koguneb siia juttu ja pilte käsitööst, toidust, aiandusest ning ka kirjatükke mis minu sulest valminud.