Reede, 4. mai 2012

Unistuste täitumine on kätte võtmise asi

Isetegijatel on jälle käimas tore projekt Kuna mul on alalõpmata ideid üle, otsustasin osaleda. Juba ammu mõtlesin, et vannitoas võiksid olla asjade hoidmiseks korvikesed. Nüüd, kui olin projektikuradile kolm tilka verd andnud, hakkasin korvide tarvis kilenööri otsima. Kaasal juhtus üks rull valget nööri olemas olema ja mina kukkusin siis heegeldama. Kolm korvi, heegeldusrütmiks oli üks korv päevas. Nüüd ripuvad nad kenasti vannitoa seinal ja kipuvad olemasoleva nodi jaoks liiga väikeseks jääma. Pean ilmselt varsti mõne korvi juurde unistama.
Kui korvikesed valmis said oli uus unistus ka kohe olemas. Õigemini tolgendas osa sellest mul pidevalt jalus. Nimelt, tühjaks saanud papptoru, mis vanasti kalkarulli hoidis, vedeles kummuti all. Kummuti alt tolmu võttes mõtlesin alalõpmata, et varsti ma temast oma varrastele kodu teen. Mina teatavasti pole mingi eriline kuduja aga vardaid on kogunenud omajagu. Need, mis parajasti mõne pooliku töö sees aega ei veeda, kolisevad sahtlites.  Kõigepealt saagisin kalkatoru kaheks. Pikem ja tugevama põhjaga pool jäi pikkade varraste jaoks. Lühem pool sai sukavarrastele, sellele aretasin papitükist uue põhja. Väikest viisi olen ma unistanud ka lapitöö proovimisest, seega otsustasin kaks unistust ühe hoobiga realiseerida. Rebisin katki ühed vanad pruunid püksid ja lisasin sellele silmailuks lillelist riiet, nõukaaegsetest varudest. Siis muudkui õmblesin ribasid kokku. Väga mõnus tegevus oli. Lõpetuseks keerutasin veel lõngajupist nööri. Sellised torud said, vardad paistavad end seal hästi tundvat.