Kas kasvatame omakohtuühiskonda

Täna tahan jälle natuke sõna võtta laste teemal. Nimelt olen mitmelt poolt kuulnud, et nii  kooli- ja lasteaiaõpetajad on lapsele, kes on oma muret, lüüa või muul moel kiusata saamise pärast, kurtma tulnud, ütlevad: "Sa pead ise enda eest seisma!" Mida see tähendab 4-5 aastase lasteaialapse või esimest aastat koolis õppiva lapse jaoks? Mida tähendab see õpetajate enda jaoks?

Minule tundub, et  lapsele annab see signaali: sa oled maailmas üksi, sul pole abi loota ja sa ei saa kedagi usaldada. Laps ei tule ju abi paluma kui tal ei ole hirm ja valus ja õpetaja on tema jaoks selles keskkonnas see, kes PEAB  (mitte peaks või võiks) tagama lapsele turvatunde, keda laps saaks usaldada.

Kui kõik lapsed hakkavad ISE ENDA EEST SEISMA, mida see tähendab õpetaja jaoks? Ilmselt seda, et kui üks laps teist labidaga lööb, ei tule lüüasaanu abi ja kaitset paluma, vaid virutab vastu.  Õpetaja ei saagi ilmselt lõpuks muud kui tõsiseid kaklusi lahendada, kus kõik seisavad enda eest.

Hullemal juhul kannatab  lüüasaanu ja tihub vaikselt nurgataga nutta (sest abi palumine pole aksepteeritav, siis oled sa ju nõrk). Seda esimesed 5-10 korda ja kui siis vastu virutab, siis on esialgsel kiusajal ilmselt arstiabi vajav trauma. Siis hakkavad õpetajad sekkuma ning karistada saab esialgne kiusatav.

Huvitav kas pedakoogilise haridusega inimesed pole näinud filmi "Klass", või ehk arvatakse, et kiusamine on ainult puberteedieas noorte probleem. Kui see aga saabki tegelikult alguse juba lasteaiast ja eelkoolist? Kui see saab alguse meie, täiskasvanute, suhtumisest?

Muidugi ei arva ma, et laps ise enda eest seisma ei peaks aga õpetaja kohus on laps ära kuulata, mitte teda oma käitumisega eemale tõugata. Kohati tundub, et see lause teeb õpetaja jaoks asja lihtsaks, see pole siis ju tema probleem, vaid laste omavaheline. Õpetaja tegeleb ju ikka tõsiste asjadega. Minu küsimus on, et kas ikka peab ootama kuni asi tõsiseks läheb?

Kes sellistest inimestest kasvavad? Empaatiavõimetud, küünte ja hammastega edasi trügivad inimesed? Inimesed kes suruvad alla oma tunded ja seisavad ainult enda eest? Inimesed kes ei usalda, õpetajat, ametnikku, politseid ja saavad ise hakkama- kurika ja omakohtuga?

Postkontoritega seotud teenused või nende puudumine

Selles postituses kavatsen uriseda sotsiaalsel teemal ja ei kavatse rääkida üldrahvalikust õnnest ja õnnetusest nimega lumi. Kuna mul on viimasel ajal väga vaja rohkelt kirjandust läbi töötada uurisin ESTER kataloogidest teoste saadavust. Minule vajalikke teoseid on saadaval kasinalt, enamus neist Tartus, mõned ka rahvusraamatukogus. Rahvusraamatukogus kohapeal käimiseks aega napib, Tartusse sõitmiseks pole seda hoopiski. Meenus siis mulle, et kunagi oli olemas maaraamatukogude toetamise programm, mille kaudu sain läbi kodukoha raamatukogu RR-ist teoseid koju tellida. Uurisin kohe kodukoha raamatukogust, et kas selline võimalus veel eksisteerib. Sain sellise vastuse: "Rahvusraamatukogust tellitavad teavikud tulevad tähitud kirjana ja tagastada tuleb samuti tähitud kirjana. Kuna meie alevis puudub postkontor, siis ei saa me seda teenust pakkuda." Minul tekkis küsimus, et kui paljudes väiksemates kohtades postkontor üldse alles on? Mida väiksem koht ja mida linnast kaugemal, seda enam ilmselt sellist programmi vajatakse aga kahjuks pole nendes kohtades enam postkontoreid. Sama lugu on postimüügi kataloogide teenuse tellimisega. Minu tuttavatest ostsid kataloogidest just need inimesed, kellel on ühel või teisel põhjusel raskusi suurematesse keskustesse liikumisega. Nüüd võivad nad küll kauba tellida aga selle kätte saamiseks peavad nad leidma võimaluse sellele mõnda suuremasse kohta (nii viie ja rohkema kilomeetri kaugusele) järele minna. Kurb kuidas ühe süsteemi head ideed võivad kaotada mõtte teise asutuse ümberkorralduste tõttu.
Selline mu kiun saigi. Uurin edasi kuidas saaks omale raamatuid koju sebida, ilmselt tuleb amazonist osta.
Kaunist talve jätku.

Võlulaegas ehk digiajastu meditsiinisüsteemis viibib

Nagu enamus mu blogi lugejatest teab sain vahepeal kolmandat korda emaks.
Minu ja lapsega on kõik suurepärases korras aga digiajastuga meie meditsiinisüsteemis küll mitte.
Paljuräägitud digiretseptiga on ka kõik hästi, tõrkeid pole minu praktikas esinenud ja minu meelest on digiretsept mugav.
Mugav ei ole aga see, et kõik mis digitaalsesse haigusloosse kirjutatakse arvuti sisse ka jääb ja kõike tuleb paberil dubleerida. Arvuti on nagu võlulaegas kuhu sisse saab asju panna aga välja ei saa neid sealt mitte.
Kui mind rasedusega arvele võeti siis sisestasid minu tervislikku seisundit teostavad arst kõik minu andmed digitaalselt. Alates minu ja mu abikaasa vanusest, ametist ja haridustasemest kuni minu poolt põetud lastehaigusteni välja. Lisaks dubleeriti kogu materjal paberkandjal rasedakaardil.
Kui ma sünnitama läksin täpsustati haigla vastuvõtus kõik andmed üle, siis anti mulle leht, kuhu ma taaskord pidin kirjutama enda ja abikaasa andmed. Sünnitustoas aga tuli täita kaks lehte juhuks kui on anestesioloogiat tarvis, kuhu pidi taaskord kirjutama, mis haigusi olen põdenud, millele allergiline jne. Minul tekkis küsimus, et kas tõesti eeltäidetuna neid pabereid ei oleks võimalik allkirjastamiseks anda, andmed on ju arvutis olemas. Lisaks tekkis segadus ühe proovi vastusega, mida polnud rasedakaarti kantud, ka seda oleks saanud digitaalsest haigusloost kontrollida.

Ühesõnaga meeldiks mulle kui sünnitama minnes või näiteks traumaga ootamatult haiglasse sattudes ei peaks täitma suurt hulka pabereid andmetega mis on juba kusagil olemas. Olukorras, kus inimesel on parasjagu valus ei ole ta just kõige adekvaatsem ja esitatavad andmed ei pruugi olla tõesed. Mina isiklikult kardan, et igal paberil olen ma kirjeldanud erinevaid põetud lastehaigusi sest kõiki korraga ei tulnud meelde. Loodan siiralt, et digiajastu jõuab mõistlikul kombel ka meie meditsiinisüsteemi ja arvuti ei ole varsti enam salapärane võlulaegas vaid muutub otstarbekaks töövahendiks ning teeb nii patsiendi kui ka arsti elu lihtsamaks.

"Mina mülkas müdistan...

...mina laukas labistan...", laulsid mülkakoll ja laukakoll kunagi filmis "Karoliine hõbelõng".

Meie elame ka juba mitmeid kuid mülkas. Vaikselt hakkab see asi siin "kuidagi moodi talutavuse" piiridest väljuma. Igal pool teeäärtes piiluvad joonistused meestest kes ei suuda vihmavarju avada ei mõju enam humoorikalt vaid ärritavalt. Seda, et saaks sõita mitteporikarva autoga või minna näiteks kodunt välja saabastega, mille küljest sopatükke ei kuku, seda pole enam ammu olnud. Arvate, et lumi parandab asja? Ei, lumi varjab salakavalat need kohad kust mõni auk algab ja kuhu saab siis oma auto puruks sõita. Nimelt elab meie kandis ikka veel inimesi (mina ise kaasa arvatud), kes ei ole, vaatamata kuude kaupa kestvatele kaevetöödele, omale maasturit soetanud. Üsna tavaline on, et sama kohta kaevatakse üles mitu korda. Ilmselt teevad ühed tegelased oma jupi ära ja nädal-paar hiljem tulevad järgmised oma juppi tegema. Siis on vaja jälle kaevata ju. Eriti produktiivne ei tundu see asi siin olevat. No aga pole hullu ka, sest tegu on ju europrojektiga. Europrojekti

käigus on äestatud pisut tamme ja mõne elaniku aeda. Kas keegi seda ka kompentseerima hakkab pole teada.

Eile saavutati aga täiesti uus tase. Juba üleeile oli ringtee ääres kiri, et 2,5 km pärast on tupik, kuna üritati asfalteerida läbikaevatud kohti. Eile kell 8.30 sõitsin mina linna suunas, kõik oli nii nagu eelmisel päeval. 10.30 tagasi tulles oli info ringteelt kodu poole tulles sama aga olukord teine. Enne minu tänavat oli tee suletud. Mingi meesterahvas soovitas sõita Jüri kaudu ringi. Ka Jüri pool oli silt, et 2,5 km pärast on tupik ja ma ei olnud kindel, mida see minu jaoks tähendab. Vaatamata mitme kilomeetrisele ringile jõudsin siiski koju. Huhh! Kell 12.40 sõitsil lastega Jürisse tohtrile, meie tänavalt Jüri poole keerates selgus, et tee on sedakorda sealt poolt suletud. Sõitsin teistkaudu ringi. Kulutasin hulga rohkem kütust aga jõudsin sihtpunkti enam-vähem õigel ajal.

Tagasi tulles polnud mul õrna aimugi kas ja millist teed kaudu ma koju pääsen. Otsustasin sõita sealt kust viimati tulin, st suurema ringiga. Selgus, et 13.45 oli taas asfalteerimisel see lõik, mida 10.30 juba oli asfalteeritud ja tellis oli ees. Seekord aga oli aga suletud ka Jüri poolne teelõik, mida hommikul veel kasutada sai. Lahked töölised lubasid veel asfalteerimata kohast (august, kraavist) siiski läbi sõita, sest nad ootasid killustikku. Loomulikult kraapis kraavi serv auto põhja aga koju ma sain oma kahe tatise lapse ja poekottidega. Esialgu keeldusid auto vasakpoolsed tuled väljalülitumast aga hiljem läks kõik jälle korda. St esialgsetel andmetel on auto terve. Loomulikult tekkis mul huvitavaid mõtteid, et kui keegi meie kandist peaks vajama kiirabi või kui ma ise peaksin sünnitama hakkama ja mul pole õrna aimugi kas ja kust ma linnapoole pääsen. Vaatamata sellele, et juba hommikul helistain europrojekti projektijuhile (kes väitis, et tegeleb antud projektiga "natukene") ja palusin, et suure tee äärde võiks paigutada sildid infoga millisesse tänavasse millal pääseb, polnud seal muud infot kui see tupik 2,5 km. Märkide kohaselt poleks ma tõepoolest kogu päeva üldse koju ega sealt välja pääsenud. Äraütlemata kena oleks sellisel juhul olnud see kui paar nädalat ennem tee sulgemist oleks vastav info minu postkasti laekunud ja ma oleks saanud oma käimised mõnele teisele päevale planeerida. Õhtul ma trenni ei läinud, mul polnud lihtsalt jõudu, et taaskord katsetama minna kas ja kus on väljapääs.

Igatahes, loodan, et kunagi hakkavad tegelema projektijuhid oma projektidega "natukene" asemel päris tõsiselt: informeerivad inimesi, taastavad endise olukorra, organiseerivad tööd nii, et kõike ei tuleks mitmed kordi ülesse kaevata jne...

Seniks aga pole meil muud kui : "Võta jutist kinni ja tule!" Kui mäletate, siis jutt oli paadiga vee pääle tõmmatud ja pidi järve kaheks poolitama.

Terminoloogiast- ehk kuidas mõjuvad sõnad

Viimasel ajal on tihti kõrvu kostunud sõnapaar "probleemne laps". Ma ei ole uurinud kas tegu on mingi ametliku terminiga ja kuidas näeb välja sellisel juhul definitsioon. Võimalik, et tegu on järjekordse inimeste suhu ja kirjatükki mahtuva sõnapaariga, mida ei vaevutagi lahti mõtestama.

"Lasteaias koguvad vanemad allkirju, et rühmast saadetaks ära probleemne laps", "Neil oli koolis probleemne laps, kes segab õppetööd" jne...

03.03.2000 Õpetajate lehes kirjutab M. Leino (sotsiaaldoktorant) nii: Väljend “probleemne laps” lihtsalt hõlbustab arusaamist, kellest jutt. Piir probleemse ja mitteprobleemse lapse vahel pole range.

Iseenesest on tegu sisuka ja hea artikliga aga minu arusaamist see väga ei hõlbusta. Minu jaoks on suur vahe kas mulle helistab koolist õpetaja ja ütleb:" Teil on probleemne laps" või hoopis "Teie lapsel on probleemid". Kuna igal juhul tahame me probleemidest vabaneda, siis esimesel juhul antakse signaal, et laps ongi probleem. Vabaned lapsest, vabaned probleemist. Teisel juhul antakse signaal, et lapsel on probleem, ta vajab abi. Ehk aitaks ka vanematel olukorraga paremini toime tulla see kui kasutataks teist väljendit. Kuna nagunii on selline olukord ilmselt vanematele raske, siis pole ju vaja süütunnet halva väljendi kasutamisega veelgi süvendada.

Kord käisin lastele andmas nõelviltimise tundi. Töö hõlbustamiseks viltisime kujundeid piparkoogivormidesse. Üks laps aga tahtis viltida hoopis midagi fantaasialennukamat kui lill, süda, puu või koer. Tema tahtis lihtsalt vabalt proovida, et mis välja tuleb. Üks kasvatajatest aga naaksus selle lapse kallal kuidas tuleb teha kõike nii nagu PEAB, et valigu laps ometi üks vorm ja hakaku tööle. Minu meelest oli tegu probleemse kasvatajaga.

Mina ei tea kas mina olin "probleemne laps" või koguni tänapäevaselt öeldes hüperaktiivne. Kindlasti valmistasin ma oma vanematele peavalu ja olin (no olen siiamaani) kohutavalt uudishimulik. Koolis oli mul palju probleemseid pedakooge, kes pärssisid minu loomingulist arengut. Näiteks viskas matemaatika õpetaja mind korduvalt, oma õmmeldud veidra riietuse pärast, klassist välja.

Kahjuks on aga paljudel lastel oluliselt suuremad mured kui loomingulise eneseväljenduse pärssimine. Tihti on nende agresiivne või muul kombel "Probleemne" käitumine appikarje. Kui aga teiste laste vanemad oma lapse kaitseks kiiresti "probleemse lapse" vastu allkirju koguma hakkavad saadetakse laps kiiresti kusagile mujale ja temast saab kellegi teise probleem. Kas pole liiga lihtne lahendus?