Pühapäev, 28. oktoober 2012

Kuidas ma kõrvitsat duubeldasin.

Lõpetasin just oma kahest kõrvitsast ühe purkidesse paigutamise. Õigemini purkidesse läks vaid  poole jagu. Osa tegin püreeks ja püreesupiks ja koogiks. Pisut alla teise pooliku õnnestus mul sugulastele maha parseldada. Ilmselt süüakse ka nende juures lähiajal igasuguseid kõrvitsasööke. Tegelikult tahtsin ma teile rääkida seda, kuidas ma oma kaks hiiglaslikku nunnut sain. Eelmisel aastal, kevade aegu vist, toodi mulle üks üsna kena talve üle elanud kõrvits. Polnud ta teab mis suur aga mitte väga väike ka. Lõikasin mina tema katki ja oh üllatust, tema sees oli juba kolm seemet idanema läinud. Olid sellised kenad rohelised kahe idulehega taimekesed. Neist ühe olin ma kogemata kõrvitsat lõigates katki teinud. Terveks jäänud taimed istutasin  aknalauale potti. Kasvasid nad seal kenasti aga siis otsustasin ma silmailuks poest omale veel ühe ilutaime tuua. Tõin viimasega ka parasiidid oma kõrvitsatele. Üks taim õnnestus mul lilla veega loputamisega ja poputamisega päästa. Hiljem istutasin ta õue ja tasuks kasvatas ta mulle kaks suurt kõrvitsamarja. Niimodi käibki kõrvitsa duubeldamine. Juhuks kui teil on mõned duubeldunud kõrvitsad jagan teiega imehea kõrvitsatordi retsepti. Minu koogivormist kadus viimne kui viil imeväel, sestap pole pilti ka näidata.
Kõrvitsatort:
põhi
100 g võid
3 dl nisujahu
½ dl suhkrut
1-muna
täidis
3 -4  dl kõrvitsapüreed
1-2 tl tšillipulbrit (olenevalt kangusest) või ingveripulbrit
1-2 tl kaneeli
 2 dl suhkrut
3 kanamuna
2 spl maisijahu
1 spl kartulitärklist
põhja valmistamine
Vahusta  või  ja suhkur. Lisa hulka muna ja jahu ning sega. Aseta taigen küpsetusvormi. ( minul oli võiga määritud  klaasvorm võib olla ka küpsetuspaberiga voodertatudlahtikäiv vorm ) Küpseta 180 kraadises ahjus u. 10 minutit.
täidise valmistamine
Eralda munavalged kollastest. Vahusta valged, lisa suhkur. Tugevale besee moodi vahule lisa ükshaaval munakollased, püree ja maitseainetega segatud jahud. Kalla täidis põhjale ja küpseta 200 kraadises ahjus u. 15-20 minutit. Enne serveerimist piserda peale sulatatud šokolaad.
NB, täidis on alguses väga vedel, mina lisasin kõrvitsapüree kuumana, mille tulemusel segu pisut paksenes ennem vormi kallamist (jahud hakkasid juba paisuma).
Hääd isu!

Postkontoritega seotud teenused või nende puudumine

Selles postituses kavatsen uriseda sotsiaalsel teemal ja ei kavatse rääkida üldrahvalikust õnnest ja õnnetusest nimega lumi. Kuna mul on viimasel ajal väga vaja rohkelt kirjandust läbi töötada uurisin ESTER kataloogidest teoste saadavust. Minule vajalikke teoseid on saadaval kasinalt, enamus neist Tartus, mõned ka rahvusraamatukogus. Rahvusraamatukogus kohapeal käimiseks aega napib, Tartusse sõitmiseks pole seda hoopiski. Meenus siis mulle, et kunagi oli olemas maaraamatukogude toetamise programm, mille kaudu sain läbi kodukoha raamatukogu RR-ist teoseid koju tellida. Uurisin kohe kodukoha raamatukogust, et kas selline võimalus veel eksisteerib. Sain sellise vastuse: "Rahvusraamatukogust tellitavad teavikud tulevad tähitud kirjana ja tagastada tuleb samuti tähitud kirjana. Kuna meie alevis puudub postkontor, siis ei saa me seda teenust pakkuda." Minul tekkis küsimus, et kui paljudes väiksemates kohtades postkontor üldse alles on? Mida väiksem koht ja mida linnast kaugemal, seda enam ilmselt sellist programmi vajatakse aga kahjuks pole nendes kohtades enam postkontoreid. Sama lugu on postimüügi kataloogide teenuse tellimisega. Minu tuttavatest ostsid kataloogidest just need inimesed, kellel on ühel või teisel põhjusel raskusi suurematesse keskustesse liikumisega. Nüüd võivad nad küll kauba tellida aga selle kätte saamiseks peavad nad leidma võimaluse sellele mõnda suuremasse kohta (nii viie ja rohkema kilomeetri kaugusele) järele minna. Kurb kuidas ühe süsteemi head ideed võivad kaotada mõtte teise asutuse ümberkorralduste tõttu.
Selline mu kiun saigi. Uurin edasi kuidas saaks omale raamatuid koju sebida, ilmselt tuleb amazonist osta.
Kaunist talve jätku.

Pühapäev, 7. oktoober 2012

Sünnipäevakink kaheksasele.


Kui minu õetütre sünnipäev kätte jõudis helistas mu poja ja teatas, et ta juba ostis kingiks maiustused. Mina olin selleks hetkeks juba vaaritama kukkunud ja besee võttis mikserikausis oma mõnusat kohevat struktuuri. Valget beseed olen ma juba ju teinud ka ja igavaks on see muutunud. Kuna parasjagu olin keetnud salati jaoks peete, otsustasin beseed värvida. Purustasin keedetud peedi sauseguris, lisasin pisut beseemassi ja siis ajasin selle kõik läbi peene silmaga sõela ning lisasin beseele. Esialgu tuli selline lillakasroosa, küpsetades muutus beebiroosaks. Tegin  suure südamekujulise tordipõhja beseest ja kaunistuseks kaheksa ja mõned nööbid. Nööpidega läks nii, et mu oma lapsed panid need kogemata nahka, ma ju ei öelnud mistarvis need on. Seisid laual taldrikuga ja olid äkki kadunud. Sünnipäevalapse kodus katsime tordipõhja vahukoore, marjade ja nonparnellidega. Kaheksa tõstsime kõige peale ja küünlad paigaldasime ka. Valmis tordist mul pilti aga pole, unustasin fotoka koju ja see tort sai ju kiiresti ära söödud ka.  
Kook oli,  kommid olid aga lilli ei olnud. Tegin siis tüllist, organsast ja pärlitest patsikummid ja kinnitasin kontpuuoksale. Lilled said kenad.


Sellest kõigest oli vähe nii toredale tüdrukule, poeg arvas, et rohelisse ümbrikusse tuleb raha ka pista. Pistsime ja läksime pidusse. Oli tore sünnipäevaõhtu. Ilusaid ja maitsvaid õhtuid teilegi.

Esmaspäev, 1. oktoober 2012

Heegeldised suve ja sügisõhtutesse

 Suvel valmis meil maja ette terrass. Sinna ostsime õuemööbli, ümmarguse klaasist  laua ja toolid. Teed juues kolksusid tassid vastu lauda ebameeldivalt ja külaskäikude hooajal heegeldasin tassialused. Vanad iirisniidivarud läksid kasutusse. Tassialustel on ka riputusaas, et kasutusel mitteolevad alused rippuma sättida. Kui sõbranna mulle aga küünlatoosid kinkis, et tähtetedalngemise õhtutel küünlavalguses ilus olla oleks, tegin neilegi vestikesed selga.
Viimasena valmis jakike suhkrutoosile. Juba varem olin villase lõnga jääkidest heegeldanud kuumaalused, millest üks kohe õue kolis ja ma pidin tuppa ühe juurde tegema.

 Veel praegu, juba sügiskülmadel õhtutel, on vahest mõnus terrassikatuse all istuda, teed rüübata ja vihma kuulata-vaadata. Ilusat sügise jätku teilegi.


Laupäev, 29. september 2012

Söödavad tegelased





August ja september on meie peres sünnipöevade hooaeg. Seekord näitan lapse sünnipäevaks tehtud tegelasi. Nagu näiteks salatikrokodill, pirni- ja kurgisiilid ja ussi- ning liblikatort.

Neljapäev, 9. august 2012

Aiamaalased elavad aias

Seekord postitus minu ema aiast. Kuna see oli pikka aega poole kohaga minu aed ka ja nii mõnedki taimed olen sinna mina istutanud, siis võtan endale voli seda ilu teiega jagada. Kevadel oli meil emaga kokkulepe, et mina ostan köögiviljade seemned ja tema kasvatab. Mina muidugi satun ikka veidratest taimedest vaimustusse ja nii tellisin rohelistele hernestele lisaks ka lillasid. Need näevad tõesti imeilusad välja. Pean tunnistama, et rohelised on maitsvamad, lilladel on migi natuke mõrkjas maik juures.
Meie avamaa viinamari zilga on roninud paari oksaga kasvuhoonesse ja kasvuhoones olevatel okstel on viljad valmis. Õuemarjad aga veel rohelised.
Kasvuhoone välisserva kaunistavad õitsvad küüslaugud. On sellised kenad kahupead.
Pajas vahutav väikeseõieline takeetes harmoneerub amplitega.
Kinniste õitega liiliad on lihtsalt omanäolsed ja vahvad. 

Kolmapäev, 8. august 2012

Pavlova refleks ja piparmündisefiir

 Nii, siinkohal ei tule endiselt lubatud riiuljutt vaid köögijutt hoopis. Ma ei armasta magusat süüa, küll meeldib mulle magustoite valmistada. Viimasel ajal olen teinud palju  pavlova kooki. Õigemini pavlova kooke. Nii suuri kui väikeseid. Üks mu sõber ütles, et tal hakkab juba pavlova refleks välja arenema:) Pavlova kooki meeldib mulle teha seetõttu, et ma pole veel kohanud kedagi kellele see ei maitseks. Mõned söövad seda kooki lihtsalt vähem, mõned rohkem ja siis on veel need kes võiks neid süüa lõputult. Lisaks sellele võtab see vähe aega ja besee saab päev varem valmis teha. Seega kulub esimesel päeval umes nii palju aega kui on vaja munavalgete eraldamiseks ja vahustamiseks, teisel päeval nii palju kui kulub vahukoore ja toorjuustu vahustamiseks ning marjade raputamiseks koogile. Neid teise päeva asju teen ma tavaliselt siis, kui külalised kohal. Marjarohkematel aegadel saavad külalised ise valida, milliseid koogile panna. Mina isiklikult eelistan jõhvikaid.


Arendades sõprade hulgas pavlova refleksi on arenenud tublisti ka minu munavalge munakollasest eraldamise oskus ja muidugi ka munavalgete vahustamine on nüüd käpas. Seega otsustasin proovida midagi uut, nimelt sefiiri. Asi mida ma polnud iial varem ise teinud. Kohvitassialuseid heegeldades sündis minu peas kujutlus šokolaadi-piparmündisefiiritordist. Sobrasin netis retsepte kaeda ja varsti vihtusime, koos pisitütrega, munavalgeid-kollastest eraldada. Seejärel hankisin naabrinaiselt peotäie piparmündioksi ja veendusin, et minu küpsetamise šokolaad on otsas ja pean piirduma kakaobiskviidist põhjaga. Biskviit valmis ema õpetuse järgi 1muna kohta 1spl jahu ja sama palju suhkrut. Minul oli muidugi munakollaseid valgetest rohkem ja seetõttu oli ka munade osakaal suurem. 6 munakollast ja 2 munavalget, jahu lisasin 3 spl, kartulijahu 1 spl ja 2 spl kakaopulbrit ning 1 tl küpsetuspulbrit. Kollased ja valged vahustasin eraldi. 200c ja 12 minutit. Oligi põhi valmis. 
 Seejärel hakkasin siirupit keetma. Vedelikuks võtsin kange piparmünditee (50 ml) aga õige pea sain aru, et see jääb aitselt lahjaks. Lisasin siis purustatud piparmündilehtedest saadud mahla, see muidugi nõudis ka suhkru (suhkrut kokku umbes 200 ml) lisamist. Järgmisel korral teen kogu siirupivedeliku nii, et kallan tilga kuuma vett iparmündilehtedele, purustan ja sõelun, et ikka hästi kange mündine asi saaks. Siirupi  värv polnud just kõige kenam aga munaalge hulka lisades muutus meeldivalt heleroheliseks. Kuni mina siirupig jamasin oli poeg tordipõhja piparmünditeega immutanud ja alustanud munvalgete vahustamist. Siis nõristasin mina siirupi sinna sisse, tema muudkui vahustas. Mass paisus ja muutus kaunilt kohevaks ja läikivaks. Kergelt sooja sefiiri pritsisin mina tordipritsiga põhjale ja poeg kaunistas selle piparmündiõite ja lehtedega ning kannikese õitega-kõik puha söödav kraam.

Selline meie kook sai. Kui aus olla, siis oleks võinud piprmündisem ja šokolaadisem olla. Perele ja külalistele maitses igatahes hästi. Mina olen õnnelik, et esimest korda sefiiri tehes see ka välja tuli. Proovige teiegi.

Esmaspäev, 6. august 2012

Kolm suvist tahvlit ja üks uksehoidja

Mõne päeva eest juhtus nii, et leidsin oma tädi oma vanemate aiast üht vana riiult uueks lihvimas. Mõnda aega hiljem oli juba minul ka üks vana riiul ja liivapaber pihus. Veel veidi hiljem kihutasime koos tädiga värvikeskusesse oma riiulite jaoks värve otsima. Ühtlasi ostsin mina magnetvärvi. Poeg tegi kunagi isetegijate "teeme koos meestega"  projekti raames tahvivärviga tahvli. Kasutas ta seda väga vähe ja mina mõtlesin, et ehk kasutab rohkem kui magnet ka sinna kinni jääb. Poeg värvis tahvli magnetvrviga mustaks ja mina värvisin, eelmisest korrast jäänud tahvlivärviga kalale silma ja uimetriibud. 


Nooremale lapsele tegin tahvli oma 20 aastat vanast maalilauast. Kahjuks jäi tegemata pilt maalilauast ennem tahvliks muutumist-seal oli ikka üksjagu värvipläga peal. See tahvel sai kaunistuseks kassi, sest seda peab pesamuna nõudmisel talle koguaeg joonistama. Üks liblikas trügis ka tahvlile, suvi ju. Värvi jäi veel järele ja sellega katsime vanema tütre maalilaua. Nõnda saab seda lauda kasutada mitte ainult paberi alusena, pealegi sobib see molberil seisev must ristkülik tema must-valge toaga. Sinna ma kaunistusi ei teinud, küllap teab 15 aastane ise paremini mida sinna kirjutada.


Kahe noorima lapse tahvlid nägid järgmisel päeval välja nii nagu pildil näha. Pesamuna tungival nõudmisel pidid kõik sinna kassi joonistama. Poja tegi sellise suurte käppadega looma.

See jalutav kiisu on aga vanaisa looming. Papa joonistab päris osavalt.
Riiulit, millest juttu alutasin näitan teile järgmine kord, sest minu esmakatsetus krakleega ei õnnestunud nii hästi kui ma soovisin ja pidin oma tööd veel mõnevõrra parandama. Selle asemel näitan hoopis oma vajalikku majapidamisriista, ehk fiskarsi uksehoidjat:)

Neljapäev, 2. august 2012

Rockkontserdikott, ehk piilume püksiaugust sisse

Seekord pean ma alustama hoopistükkis kotist mida ma veel õmmelnud ei ole. Kui hästi järele mõelda, siis pean alustama veel kaugemalt, nimelt lindudest. On mul selline teisi inimesi ärritav komme paberilehtede servad täis joonistada. Eriti tihti joonistan veidraid linde. Eriti palju veidraid linde tekib koosolekul või loengus. Korduvalt olen mõelnud, et miks ma nende lindudega miskit pihta pole hakanud. Tegelikult ükskord hakkasin ka aga see on vana lugu, mida saab kaeda SIIT
 Nu ja nüüd siis mõned, ma arvan, et kuud tagasi, tuli mul mõte nendega veel miskit teha. Vorpisin linde lappidest 6 tk, iga üks ise nägu. Mõtlesin, et kaks lindu vähemalt kasutan ära vanade poisteteksade säärtest valmivale kotile. Kui olin eemaldanud teksadelt sääred tundus mulle, et see järele jäänud osa on juba nagu peaagu valmis kott. Suurepäraste taskutega ja puha. Siis tuli mulle napakas idee püksiauku salatasku teha. Selleks tarbeks kavatsesin kasutada üht varem, vardatorude tarvis, lammutatud pruunide pükste taskut. Eelmisel pühapäeval polnud ma veel ühegi koti õmblemist alustanud, materjalid ja linnud ootasid sahtlis oma aega. Aeg tuli, sest esmaspäeval oli kontsert ja püksitagumikust kott tundus täiesti tarvilik ja sobiv sinna kaasa võtmiseks. Kukkusin siis õmblema. Esmalt tegin nn salatasku, siis teppisin linnu.
Siis selgus, et tuleb lammutada veel ühed püksid, sest kasutuses olevate pükste sääred olid reserveeritud eelpool nimetatud koti jaoks mida veel ei ole. Teistest pükstest said igasugused vidinad nagu rihm, aasad ja lukuliistud. Vooder sai ema vanadest kangavarudest ja voodrisse sai veel üks lukuga tasku. Kokku on kotil 7 taskut.Rihma otsa kinnitasin õmblusega karabinhaagid, et saaks rihma ära võtta. Tagataskute juurde tegin ka aasad, nii saab õlakotti seljakotiks teha. Tuleb vaid rihma üks ots kinnitada ühe tagatasku aasa,  teine ots vedada läbi värvliaasa ja siis kinnitada teise tagatasku aasa. Värvliaas oli juba originaalis olemas. Kui seda kotti seljakotina kanda, siis jääb suur linnu pilt vastu selga ja seetõttu tikkisin pükste esipoole taskule väikese linnu. Ma saan aru küll, et iirisniit pole teps mitte tikkimise niit aga mulle väga meeldib sellega tikkida.






Nüüd võin kontsertisaagiks saadud RHCP võtmehoidja koti luku külge kinnitada ja rockkontserdikott on oma nime igati väärt.

Kuna koti valmimiseks tuli ära lammutada veel ühed püksid, siis nende tagumikutaskutest tegin endale kaelakoti.  Ikka linnuga. See on üks tarvilik kott, kuhu pista telefon ja taskurätid, kui seljas pole ühtegi taskuga riiet.  Kui minu liikuv imik õue minna tahab, siis pole enam aega mingeid taskutega hilpe otsida, lootus jääb, et kummutilt kaelakoti haaramiseks jääb mahti. Kaelakotil on kolm õigetpidi  taskut ja üks tagurpidine ka. Mul on lindude ja taskute maania:) Kahest paarist teksadest jäi kottide tegemisel järgi väga vähe. Peamiselt ühe teksapaari esitaskud ja värvel. Ära pole ma neid veel visanud. Loodetavasti saab see kott, millest kõik alguse sai ka kunagi valmis.