Linane lamp ja lapsepõlv või vastupidi

Ikka vahest tekib küsimus, et kust inimesed oma ideed võtavad. Marmelaadil on selleks heade mõtete kapp, Kuukirjutajal on ilmselt lihtsalt fantastiliselt sisukad varrukad. Mina ei tea enamasti isegi kust mõni mõte või idee pärit on ja kui õigel ajal mõttel sabast kinni ei saa, siis ongi läinud. Mõni idee on aga selline, mis kummitab ja kummitab ja tahab saada teoks. Võimalik, et mõned mälestused on väga tugevad ja nõnda ka nendest sündinud ideed. Kui ma kunagi oma isetegija blogi kirjeldusse kirjutasin, et proovin ka vanu asju, siis oli mul juba mõte peas, et ükskord ma proovin seda vana tikkimistehnikat nimega vahvelkrous. Vähemalt nii nimetas seda minu ema, kes mitmeid minule ja õele õmmeldud kleite selles tehnikas kaunistas. Minu sõrmed aga mäletavad seda tunnet, kuidas rombiline mahuline kangastruktuur sõrmede all tundus. Tükk aega otsisin pilti, kus minu ema tehtud kleidil oleks see kaunistusviis näha. Enamus fotosid olid aga nii udused, et hea kui seal olevad inimesed tuvastada suutsin. lõpuks ikka leidsin ühe sobiva pildi. Pildil on minu emme (kleitide autor ja oi kui noor), mina ja õde ja vanavanaema. Kleidi passe siis 1x1 cm vahvelkrousis, kandid kaelusel ja käistel tumesinisest sametpaelast, seljal olid selliset paelast väikesed nööbikesed passe ulatuses. Kleidid ise helesinisest villasest riidest.

 Kui ma oma linase kanga koju tassisin, siis teadsin kohe, et vähemalt ühe lambi teen vahvelkrousiga. Kui ma olin 3m 60 cm pika ja ca 50cm laia riidetüki 5x5 cm ruute täis jooninud, oli mul süda paha ja korraks mõtlesin alla andmisele. Aga ei andnud alla, sest tikkimine oli juba palju mõnusam töö. Kui pooleliolev vahvelkrousikuhi,  mu sülest mööda mu jalgu põranda poole voogas, hakkasid mu peas tekkima juba selle tehnikaga kaunistatud imelised seelikud, kleidid ja muud pidulikud rõivad. Aga tegelikult tegin ikka lambikatte. Raamiks  kanavõrgust toru. Pildistasin seda siit ja sealt. Pahemalt poolt näeb see asi ka üsna vahva välja.

 Lõpuks pani kaasa lühtri valgete kettidega lakke ja saime lülitit vajutada. Pilt sai muidugi hoopis kollane.

Nüüd ootan uusi lambiraame, sest üks krousitis on juba valmis. See tuleb pisem ja raamiks saab ilmselt hoopis mingi keevituspool. Saagu valgus teilegi!

Linaste lampide eri

Juba ammu oli mul idee teha endale ise lambid. Kõigepealt tuli sattuda linase kanga poodi. Seal ma veetsin vist tunde, muudkui vaatasin ja näppisin neid. Lõpuks otsustasin hõreda, kotiriide moodi kanga kasuks. Seda soetasin kahte värvi halli ja loodusvalget. Köögis soovisin hernemotiivi kasutada ja nii maalisingi kaks kangakaart hernelisteks. Akrüülvärvi kinnitasin triikimisega.
 Papa tõi mulle kanavõrku, millest painutasin raamid. Lapstele meeldis neid pähe toppida aga teravate servade hirmus keelasin selle ära.

 



Nende lampidega ma rahule ei jäänud. Ilmselt kolivad nad kunagi sahvrisse. Minu kolmas lamp sai lihtsalt sedavõrd ilusam, et köögilambid jäid tema kõrval lahjaks, pealegi ei andnud maaling oodatud efekti.

Kolmandast lambist aga järgmises postituses. Praegu nõuab pisitütar tähelepanu.

Vanad võlad ehk mitmed eelmise aasta asjad

Hei, hei! 

Käisin eile pärast tööd kiiruga poes, kassajärjekorras hakkasin igavusest uut ajakirja Maret lugema. Etskae, kohe samas numbris kaks minu lemmikut Isetegijat. Ühe tunneb ära tema vahva rebasekrae järgi ja teise selle tõttu, et tal on kellu pihus ja remont käsil. Oi, mul on teie üle hea meel. Mõlgutan juba, et äkki peaks ikka tellima selle ajakirja.

 

Tegelikult tühjendasin fotokat ja selgus, et mul palju pilte eelmisel aastal tehtud asjadest. Kõigepealt sellest, et üks vana, titeriiete vahetuse käigus minu kätte sattunud roosa pesusametist kleit leidis uue elu. Lill oli tal ka kohe peal ja nüüd hoiab ta minu arvutivälist kõvaketast kenasti soojas. Voodrit pole aga juhtme jaoks on koti sees tasku.

 Seejärel tutvustan kingakarpi, kes sai puuviljase kuue ja hakkas seejärel pisitütre käsitöölaekaks. Vihikupaberid ja kleepekile teevad karbi kenasti tugevaks.

Minu nõeladel polnud kodu, tegin eelvildist tikandiga nõelaraamatu. Ühte (kui mitte kahte) sellist oleks veel vaja.

 

 

 Proovisin ka lapitehnikat. Pilt pajalapist sai muidugi erakordselt kehv aga ongi hea sest minu kantimisoskus ei kannata kriitikat.

Õmblusmasin sai uue ja ilusa nõelaaluse.

 

 

See on aga minu au ja uhkus. Kaks uut levelit kudumises korraga. Kõigepealt õppisin seda ilusat serva kuduma ja siis õppisin sõrmikuid kuduma. Need on imetillukesed ja lähevad minu kõige väiksemale sugulasele kätte ehk aastapärast. Seega on need sõrmukad ikka päris suured, vähemalt temale.

Meie maja koridoris nagu mitmes teiseski ruumis puudus aga lambikuppel. Meisterdasin selle vana põrandalambi raamile organzajääkidest. Abikaasa muidugi arvab endiselt, et see on valepidi-no põrandalamp oleks tõesti teistpidi kupliga. Laelamp on aga selline ja mulle meeldib.

Järgminekord ilmselt jätkangi lampide lainel aga need on juba selle aasta tegemised.

Õhtat!