Ma tean, et sa istud oma hiiglaslikul, ergonoomilisel kontoritoolil.
Sa istud seal kogu aeg.
Kui ma hästi tasa olen, siis kuulen kuidas must krepp-paber krabiseb.
Sa teed sellesse auke .
Klõmps, krõmps, krõmps.
Aukude kaudu jõuab öösiti meieni valgus laualambist mida sa kunagi ei kustuta.
Kui kadunud vanavanaema kord mind sulle kohvi ja küpsiseid viima saadab, siis loodan, et lubad ka minul oma hõbedase augurauaga krõbisevasse kreppi augu lüüa. Kas või ühe.
Krõmps.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar