Mis sõelale jääb

Palju aega on viimasest postitusest möödas. Aasta lõpus mõtlesin teha siin kiire kokkuvõtte. Sellega jäin muidugi hiljaks. Siiski panen siia kirja mõned eelmise aasta märksõnad, mis minu tegemistest nö sõelalae jäid.
1.01.2011 sündis minu kolmas laps. Imeline ja kaljukitse tähemärgile vastavalt kangekaelne. Nüüdsest on temast saanud iseseisvalt kulgev ja aktiivselt suhtlev isiksus. Väga nõudlik muuseas.
Eelmise aasta aprillis kolisime me oma majja. See oli meie suurprojekt. Oma kodu on ikka üks mõnus asi. Palju on meil siin veel ligadi-logadi aga kõik elamiseks vajalik on olemas. Maja peab hästi sooja ja ruumi on palju. Õhtuti lesime lihtsalt suuretoa põrandal ning vaatame telekat või mängime midagi. Kevadel õnnestus osaleda ka restaureerimise kursustel, mis toimusid Anija mõisas. Õppisin palju ja sain ka uusi toredaid tuttavaid.
Oli ka raskeid katsumusi, minul tuli läbi teha kaks kirurgilist protseduuri, sellega seoses loobusin ühest huvitavast tööst. Ühe huvitava projekti sain siiski tehtud: elus esimest korda osalesin purskkaevu kujundamisel ja projekteerimisel.
Märkimist väärib ka see, et minu kauaaegsel kirjasõbral
Kiiril ilmus tervelt kaks romaani. Esimest neist olen juba lugenud. Teos tekitas vastuolulisi tundeid aga külmaks ei jätnud.
Selline sai see hilinenud kokkuvõte eelmisest aastast.
Sellel aastal paistab olevat ka palju pakkuda, draakonitega lendamine on üks minu lemmiktegevusi:)
Uue asjana otsustasin ma aga proovida sõelale punumise tehnikat pärlitöös. Valmis kaks sõrmust. Ühele neist tegin kõrvakad ka juurde. Eks paistab, mis sel aastal sõelale jääb.