"Mina mülkas müdistan...

...mina laukas labistan...", laulsid mülkakoll ja laukakoll kunagi filmis "Karoliine hõbelõng".

Meie elame ka juba mitmeid kuid mülkas. Vaikselt hakkab see asi siin "kuidagi moodi talutavuse" piiridest väljuma. Igal pool teeäärtes piiluvad joonistused meestest kes ei suuda vihmavarju avada ei mõju enam humoorikalt vaid ärritavalt. Seda, et saaks sõita mitteporikarva autoga või minna näiteks kodunt välja saabastega, mille küljest sopatükke ei kuku, seda pole enam ammu olnud. Arvate, et lumi parandab asja? Ei, lumi varjab salakavalat need kohad kust mõni auk algab ja kuhu saab siis oma auto puruks sõita. Nimelt elab meie kandis ikka veel inimesi (mina ise kaasa arvatud), kes ei ole, vaatamata kuude kaupa kestvatele kaevetöödele, omale maasturit soetanud. Üsna tavaline on, et sama kohta kaevatakse üles mitu korda. Ilmselt teevad ühed tegelased oma jupi ära ja nädal-paar hiljem tulevad järgmised oma juppi tegema. Siis on vaja jälle kaevata ju. Eriti produktiivne ei tundu see asi siin olevat. No aga pole hullu ka, sest tegu on ju europrojektiga. Europrojekti

käigus on äestatud pisut tamme ja mõne elaniku aeda. Kas keegi seda ka kompentseerima hakkab pole teada.

Eile saavutati aga täiesti uus tase. Juba üleeile oli ringtee ääres kiri, et 2,5 km pärast on tupik, kuna üritati asfalteerida läbikaevatud kohti. Eile kell 8.30 sõitsin mina linna suunas, kõik oli nii nagu eelmisel päeval. 10.30 tagasi tulles oli info ringteelt kodu poole tulles sama aga olukord teine. Enne minu tänavat oli tee suletud. Mingi meesterahvas soovitas sõita Jüri kaudu ringi. Ka Jüri pool oli silt, et 2,5 km pärast on tupik ja ma ei olnud kindel, mida see minu jaoks tähendab. Vaatamata mitme kilomeetrisele ringile jõudsin siiski koju. Huhh! Kell 12.40 sõitsil lastega Jürisse tohtrile, meie tänavalt Jüri poole keerates selgus, et tee on sedakorda sealt poolt suletud. Sõitsin teistkaudu ringi. Kulutasin hulga rohkem kütust aga jõudsin sihtpunkti enam-vähem õigel ajal.

Tagasi tulles polnud mul õrna aimugi kas ja millist teed kaudu ma koju pääsen. Otsustasin sõita sealt kust viimati tulin, st suurema ringiga. Selgus, et 13.45 oli taas asfalteerimisel see lõik, mida 10.30 juba oli asfalteeritud ja tellis oli ees. Seekord aga oli aga suletud ka Jüri poolne teelõik, mida hommikul veel kasutada sai. Lahked töölised lubasid veel asfalteerimata kohast (august, kraavist) siiski läbi sõita, sest nad ootasid killustikku. Loomulikult kraapis kraavi serv auto põhja aga koju ma sain oma kahe tatise lapse ja poekottidega. Esialgu keeldusid auto vasakpoolsed tuled väljalülitumast aga hiljem läks kõik jälle korda. St esialgsetel andmetel on auto terve. Loomulikult tekkis mul huvitavaid mõtteid, et kui keegi meie kandist peaks vajama kiirabi või kui ma ise peaksin sünnitama hakkama ja mul pole õrna aimugi kas ja kust ma linnapoole pääsen. Vaatamata sellele, et juba hommikul helistain europrojekti projektijuhile (kes väitis, et tegeleb antud projektiga "natukene") ja palusin, et suure tee äärde võiks paigutada sildid infoga millisesse tänavasse millal pääseb, polnud seal muud infot kui see tupik 2,5 km. Märkide kohaselt poleks ma tõepoolest kogu päeva üldse koju ega sealt välja pääsenud. Äraütlemata kena oleks sellisel juhul olnud see kui paar nädalat ennem tee sulgemist oleks vastav info minu postkasti laekunud ja ma oleks saanud oma käimised mõnele teisele päevale planeerida. Õhtul ma trenni ei läinud, mul polnud lihtsalt jõudu, et taaskord katsetama minna kas ja kus on väljapääs.

Igatahes, loodan, et kunagi hakkavad tegelema projektijuhid oma projektidega "natukene" asemel päris tõsiselt: informeerivad inimesi, taastavad endise olukorra, organiseerivad tööd nii, et kõike ei tuleks mitmed kordi ülesse kaevata jne...

Seniks aga pole meil muud kui : "Võta jutist kinni ja tule!" Kui mäletate, siis jutt oli paadiga vee pääle tõmmatud ja pidi järve kaheks poolitama.