Kahetsusega pean aga endiselt tõdema, et ma ei oska kududa. Mitte et ma ei oleks kunagu kudunud-olen küll. Kooli ajal kudusin näiteks ühe soki. Just nimelt ühe soki, mitte ühe paari.
Siis kudusin kaks kampsunit, milledest ühe puhul oli kudumisest olulisemaks lõnga värvimine mustsõstramoosi ja maariajääga. Kindlasti olen kudunud ühe kleid, 90-ndate lõpus.
Eelmisel aastal kud
usin isegi sõbrale sünnipäevaks sellise pruuni palmikutega koti. Aga minu oskused ei küündi kuidagi millegi nii peene ja värvilise kudumiseni nagu seda on näidatud E. Lutseppa ja I.Tammise raamatus "Eesti sokikirjad". Ma muudkui lehitsen seda raamatut ja õhkan. No on imeilusad mustrid. 
Minu jaoks on aga isegi palmikkudumite ajakirjas mõned mustrid äraütlemata keerulised. Nii ma siis teengi asju enamalt jaolt labases koes ja silman midagi peale, et huvitavam oleks. Nõnda ka seekord sõbrakesele mütse ja kampsunit kududes. Enda kaitseks pean ütlema, et ühe uue kudumise meetodi olen ma siiski suutnud ära õppida, nimelt topeltkoes 
kudumine. See on selline, et kood kahe vardaga korraga kahte kihti. Silmuseid tuleb ka topelt luua. Triibuline müts kootud topeltkoes, loodud 175 silma ja mummukestega müts kootud ühekordses koes 80 silmaga. Tulemus on kaks enam-vähem ühesuurust mütsi. Kampsun sai aga selline:
Eriti hää meel on, et leidsin kampsunile sobilikud nööbid meie pere nööbikarbist. Omal ajal kaunistasid need minu enda pisikest flanellkleiti, mis oli ka oranž -rohelises värvigammas.Eelmisel nädalal laadal käies aga viltisin ajaviieks ühe vapiirnahkhiire, kes pimedatel öödel mõnele marakratile seltsi pakuks.
Ja ma loodan, et lähiajal leian võimaluse kududa miljoned proovilappe, et õppida omet ära mõni kaunis muster raamatust "Eesti sokikirjad".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar