Muinasjutt valust

Tüdruk mattis oma lemmiklooma ja poetas valu ning kurbuse merepoolt lihvitud ränikivina taskupõhja. Hiljem kohtas ta muusikut, kes oli kaotanud armsama. „Kuhu sina oma valu paned?“ küsis tüdruk. „Muusikasse, ikka muusikasse.“ vastas muusik.
Mõne aja pärast tutvus tüdruk kirjanikuga, kes oli kaotanud lapse. „Kuhu sina oma valu paned?“ küsis tüdruk. „Proosasse ja luulesse.“ vastas kirjanik.
Ühel õhtul sattus tüdruk hoovides konnates skulptoriga kokku. Skulptor oli kaotanud sõbra. „Kuhu sina oma valu paned?“ küsis tüdruk. „Kivisse raiun, vaske valan.“ vastas skulptor.
Kolmapäeva varahommikul kooli tõtates märkas tüdruk usklikku, raamat pihus, kõndimas. Usklik oli kaotanud ema. „Kuhu sina oma valu paned?“ küsis tüdruk. „Palvetesse, kullake.“ vastas usklik. Tüdruk kõndis pikka aega vaikides mehe kõrval ja küsis siis: „Aga kuhu panevad oma valu need kellel pole andeid ega usku?“ „Nendele on Jumal andnud suurima ande“, vastas usklik, „nemad oskavad nutta“.