reede, 19. november 2010

Terminoloogiast- ehk kuidas mõjuvad sõnad

Viimasel ajal on tihti kõrvu kostunud sõnapaar "probleemne laps". Ma ei ole uurinud kas tegu on mingi ametliku terminiga ja kuidas näeb välja sellisel juhul definitsioon. Võimalik, et tegu on järjekordse inimeste suhu ja kirjatükki mahtuva sõnapaariga, mida ei vaevutagi lahti mõtestama.

"Lasteaias koguvad vanemad allkirju, et rühmast saadetaks ära probleemne laps", "Neil oli koolis probleemne laps, kes segab õppetööd" jne...

03.03.2000 Õpetajate lehes kirjutab M. Leino (sotsiaaldoktorant) nii: Väljend “probleemne laps” lihtsalt hõlbustab arusaamist, kellest jutt. Piir probleemse ja mitteprobleemse lapse vahel pole range.

Iseenesest on tegu sisuka ja hea artikliga aga minu arusaamist see väga ei hõlbusta. Minu jaoks on suur vahe kas mulle helistab koolist õpetaja ja ütleb:" Teil on probleemne laps" või hoopis "Teie lapsel on probleemid". Kuna igal juhul tahame me probleemidest vabaneda, siis esimesel juhul antakse signaal, et laps ongi probleem. Vabaned lapsest, vabaned probleemist. Teisel juhul antakse signaal, et lapsel on probleem, ta vajab abi. Ehk aitaks ka vanematel olukorraga paremini toime tulla see kui kasutataks teist väljendit. Kuna nagunii on selline olukord ilmselt vanematele raske, siis pole ju vaja süütunnet halva väljendi kasutamisega veelgi süvendada.

Kord käisin lastele andmas nõelviltimise tundi. Töö hõlbustamiseks viltisime kujundeid piparkoogivormidesse. Üks laps aga tahtis viltida hoopis midagi fantaasialennukamat kui lill, süda, puu või koer. Tema tahtis lihtsalt vabalt proovida, et mis välja tuleb. Üks kasvatajatest aga naaksus selle lapse kallal kuidas tuleb teha kõike nii nagu PEAB, et valigu laps ometi üks vorm ja hakaku tööle. Minu meelest oli tegu probleemse kasvatajaga.

Mina ei tea kas mina olin "probleemne laps" või koguni tänapäevaselt öeldes hüperaktiivne. Kindlasti valmistasin ma oma vanematele peavalu ja olin (no olen siiamaani) kohutavalt uudishimulik. Koolis oli mul palju probleemseid pedakooge, kes pärssisid minu loomingulist arengut. Näiteks viskas matemaatika õpetaja mind korduvalt, oma õmmeldud veidra riietuse pärast, klassist välja.

Kahjuks on aga paljudel lastel oluliselt suuremad mured kui loomingulise eneseväljenduse pärssimine. Tihti on nende agresiivne või muul kombel "Probleemne" käitumine appikarje. Kui aga teiste laste vanemad oma lapse kaitseks kiiresti "probleemse lapse" vastu allkirju koguma hakkavad saadetakse laps kiiresti kusagile mujale ja temast saab kellegi teise probleem. Kas pole liiga lihtne lahendus?




3 kommentaari:

  1. Tabav tähelepanek!
    Puutusin hiljuti kokku lombitagust päritolu tektstiga, mis käsitles tähelepanuhäirega lapsi. Seda lugedes ei tulnud mul enda lapsepõlvest küll meelde ühtki mängukaaslast, kes polnuks 'tähelepanuhäirega' - ehk siis ... igati normaalne laps.
    Lombi taga igatahes näikse - eks ravimifirmade karvase käe kaasabil - arvatavat, et eripära = diagnoos. Sest siis on ametlik põhjus laps ravimeid täis toppida. Mis on lihtsam kui püüda tema eripäraga arvestada.

    Eks siinmail ole tihtipeale sama asi - lihtsam on kõik keskmisuse kasti toppida, siis ei pea üksikjuhtumitega tegelema ja saab koolitunni/viisaastakuplaani/jms-ga kiiremini ühele poole. Nukker.
    See tendents, et võtame inimese ühe omaduse ja topime ta selle ja ainult selle järgi mingisse kasti, on hirmutav ka muidu, mitte ainult lastest mõeldes.

    VastaKustuta
  2. probleemne on vastand normaalsele. normaalne on suhteline mõiste, st kui normaalseid on vähem, kui ebanormaalseid, siis on tegelikult normatiivid muutunud ja ebanormaalsed on tegelikult normaalsed. mulle tundub, et normaalseid ja probleemseid ei olegi, on vaid bioloogiline mitmekesisus.

    VastaKustuta
  3. Just meie kooli viimase lastevanemate nõukoja teema. Pealkirjaks rajult: "Kui palju ja mil määral peab "probleemne laps" reegleid rikkuma, et saaks algatada tema kollektiivist välja heitmist".
    Karm...

    VastaKustuta