Pavlova refleks ja piparmündisefiir

 Nii, siinkohal ei tule endiselt lubatud riiuljutt vaid köögijutt hoopis. Ma ei armasta magusat süüa, küll meeldib mulle magustoite valmistada. Viimasel ajal olen teinud palju  pavlova kooki. Õigemini pavlova kooke. Nii suuri kui väikeseid. Üks mu sõber ütles, et tal hakkab juba pavlova refleks välja arenema:) Pavlova kooki meeldib mulle teha seetõttu, et ma pole veel kohanud kedagi kellele see ei maitseks. Mõned söövad seda kooki lihtsalt vähem, mõned rohkem ja siis on veel need kes võiks neid süüa lõputult. Lisaks sellele võtab see vähe aega ja besee saab päev varem valmis teha. Seega kulub esimesel päeval umes nii palju aega kui on vaja munavalgete eraldamiseks ja vahustamiseks, teisel päeval nii palju kui kulub vahukoore ja toorjuustu vahustamiseks ning marjade raputamiseks koogile. Neid teise päeva asju teen ma tavaliselt siis, kui külalised kohal. Marjarohkematel aegadel saavad külalised ise valida, milliseid koogile panna. Mina isiklikult eelistan jõhvikaid.

Arendades sõprade hulgas pavlova refleksi on arenenud tublisti ka minu munavalge munakollasest eraldamise oskus ja muidugi ka munavalgete vahustamine on nüüd käpas. Seega otsustasin proovida midagi uut, nimelt sefiiri. Asi mida ma polnud iial varem ise teinud. Kohvitassialuseid heegeldades sündis minu peas kujutlus šokolaadi-piparmündisefiiritordist. Sobrasin netis retsepte kaeda ja varsti vihtusime, koos pisitütrega, munavalgeid-kollastest eraldada. Seejärel hankisin naabrinaiselt peotäie piparmündioksi ja veendusin, et minu küpsetamise šokolaad on otsas ja pean piirduma kakaobiskviidist põhjaga. Biskviit valmis ema õpetuse järgi 1muna kohta 1spl jahu ja sama palju suhkrut. Minul oli muidugi munakollaseid valgetest rohkem ja seetõttu oli ka munade osakaal suurem. 6 munakollast ja 2 munavalget, jahu lisasin 3 spl, kartulijahu 1 spl ja 2 spl kakaopulbrit ning 1 tl küpsetuspulbrit. Kollased ja valged vahustasin eraldi. 200c ja 12 minutit. Oligi põhi valmis. 

 Seejärel hakkasin siirupit keetma. Vedelikuks võtsin kange piparmünditee (50 ml) aga õige pea sain aru, et see jääb aitselt lahjaks. Lisasin siis purustatud piparmündilehtedest saadud mahla, see muidugi nõudis ka suhkru (suhkrut kokku umbes 200 ml) lisamist. Järgmisel korral teen kogu siirupivedeliku nii, et kallan tilga kuuma vett iparmündilehtedele, purustan ja sõelun, et ikka hästi kange mündine asi saaks. Siirupi  värv polnud just kõige kenam aga munaalge hulka lisades muutus meeldivalt heleroheliseks. Kuni mina siirupig jamasin oli poeg tordipõhja piparmünditeega immutanud ja alustanud munvalgete vahustamist. Siis nõristasin mina siirupi sinna sisse, tema muudkui vahustas. Mass paisus ja muutus kaunilt kohevaks ja läikivaks. Kergelt sooja sefiiri pritsisin mina tordipritsiga põhjale ja poeg kaunistas selle piparmündiõite ja lehtedega ning kannikese õitega-kõik puha söödav kraam.

Selline meie kook sai. Kui aus olla, siis oleks võinud piprmündisem ja šokolaadisem olla. Perele ja külalistele maitses igatahes hästi. Mina olen õnnelik, et esimest korda sefiiri tehes see ka välja tuli. Proovige teiegi.